Sauteri surm

Peeter Sauter. Ära jäta mind rahule. A love story. Peeter Sauter, Tallinn, 2012. 396 lk.


1.

Sauter on suur ja lai. Ta on palju rääkinud, palju kirjutanud, temast on palju kirjutatud. Juba ammu, 90ndate lõpul, kuulutati ta klassikuks. Too viimane staatus, nagu kadunud Toomas Liiv tookord märkis, viitab surnud-olemisele. Tõepoolest, sõna toob silme ette muinasteaduste muuseumi kipskujud.

Sauteri uus romaan ongi homeroslikult soliidne tellis: indigosinine kalingur, seljal kuldmajusklites nimi. Kaunilt illustreeritud ja puha. Sobib kenasti kokku mumifitseerunud klassiku kuvandiga, mis viimase aja lehekriitikas näib tasapisi maad võtvat: Sauter kirjutavat eluaeg üht ja sama lugu ja polevat pärast debüüti enam midagi uut kirjutanud. Kõlab nagu Motörhead, kes aastakümneid pärast roki väidetavat surma visalt vana rauda edasi taob – omas laadis üldtunnustatud, aga sisuliselt lõpule viidud projekt, kelle esimene ja kahekümnes album on kaksikud kuni selleni välja, et mõlemad sisaldavad pala ehtsauterliku pealkirjaga “Born to Lose”.




Ent Sauter on aastakümnete jooksul kirjutanud üpris erinevaid tekste lehelugudest luuleni, “Lauakõnest” lasteraamatuteni ja ega seda kõike ikka nii hõlpsasti ja paari sõnaga ühte patta panna ei anna, vaata, kust otsast tahad – kasvõi ainult proosat või ka ainult jutte, novelle või romaane.

Sel moel poleks Sauteri-korpust kokku võtta saanud ka viieteist aasta eest, mil see korpus polnud veel pooltki nii mahukas ega mitmeharuline kui täna – lisaks debüütraamatule “Indigo” ja perioodikas avaldatule oli ilmunud vaid kaks raamatut. Ja ega ei võetudki. Sauteri tekstide ühisjooni ja erinevusi analüüsiti toona põhjalikumalt kui kunagi hiljem. Hea lühikokkuvõtte neist käsitlustest leiab Märt Väljataga arvustusest jutukogule “Kogu moos”.

Edasi on Sauteri ainevald ja žanriline haare muudkui laienenud. Eriti produktiivseks on mullu viiekümneseks saanud klassik muutunud käesoleval kümnendil: paari aastaga on ilmunud kaks köidet luulet ja kolm proosat. Sauteri esimesi luuleraamatuid on kriitika tervitanud: üht ettevaatlikult, teist, poeemi “Märkmeid vaeste kirjanike majast” juba hurraaga. Proosa on tahaplaanile jäänud, arvustus kipub kiduma, aimata võib tüdimust, mis lõhnab rohkem kriitika kui kritiseeritava ammendumise ja paigaltammumise järele. Ometi on too poeem ja romaan “Ära jäta mind rahule” paralleelsed, temaatiliselt suuresti kattuvad, teineteist täiendavad teosed.

90ndail ennustas Hasso Krull oma põhjalikus, paljuski tänaseni Sauteri-retseptsiooni kujundavas käsitluses, et uuel sajandil mõjub Sauter tuttavamalt. See ennustus on täide läinud, ent lootus, et Sauteri ainulisus seeläbi teravamalt esile tuleb, pigem mitte. Uuemas kriitikas torkab hoopis pahatihti silma nii autori kui teose ainulisuse mattumine hooletute üldistuste alla. Mööngem, et seda häda esineb eelkõige lehearvustustes, kus süvenemise, analüüsi ja refleksiivsuse nappus on mõneti ootuspärane. Sellegipoolest paneb sage suvalisus eesotsas karjatusegama ei osand arvatagi, et eesti kirjandusega nii sitt seis on” küsima eesti kirjanduskriitika seisu järele.

Tüüpiline mõtteuperpall, mis tõhusalt tühistab arvustaja terasemadki tähelepanekud, on ühe või mitme üksikteose iseloomulike tunnuste omistamine autori loomingule tervikuna ja sellest omakorda järeldatav uudsuse-puudus uudisteoses. Taoliste erisuste ignoreerimisest johtuvate silmapetete hulka kuulub näiteks levinud ettekujutus, nagu kirjutaks Sauter eluaeg üht ja sama alguse ja lõputa teksti, mille jagunemine raamatuiks on pigem juhuslik. Vastupidiseid näiteid läbikomponeeritud, alguse ja lõpuga Sauterist on jalaga segada, esimestest “Indigo”-eelsetest novellidest kuni käesoleva igati areda armastusromaanini, mis algab tutvumisega ja lõpeb lausa hollivuudlikult – sõrmustega.





2.

Sauteri-retseptsiooni põhiline komistuskivi paistab olevat paljuski kriitika enda poolt kujundatud Sauteri-müüt, milles kriitilised leitmotiivid, hajamuljed ammuloetud teostest, publitsistikast ja aegadetagustest skandaalidest sulavad kirjaniku meediaimago ja tegelaskujudega kokku püretuks karikatuuriks nüri järjekindlusega oma vääritut eksistentsi raamatusse raiuvast pätist, joomarist ja ropu suuga lontrusest.

Tolle isikumüüdi mõju arvustajatele on huvitavas kontrastis viimase poolsajandi kestel kriitikas ortodoksseks kujunenud teksti lahutamisega autorist, mille Roland Barthes ristis autori surmaks. Ei tüki tänapäeval naljalt keegi vaidlustama teesi, et tekstis on kõnelejaks keel, mitte autor, ja sellest lähtudes ei peeta üldiselt kuigi koššeriks kõnelda arvustuses autori isikust, saati siis taandada teost tema elule ja omadustele. Näiteks kui Kaarel Tarand kirjeldas Kristiina Ehini luulet poetessi “ihuliste vajaduste kroonika” ja “mehevaluna”, sai ta mitmelt poolt vastu näppe. “Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab,” kärkis Berk Vaher.

Ehini-kriitikas oli autori ja protagonisti samastamine üksikjuhtum, Sauteri-kriitikas on see igapäevane asi. Juba mõnda aega ja “Ära jäta mind rahule” puhul iseäranis tundub, et Sauter provotseerib samastamist teadlikult, suurendades seeläbi oma niigi vahetu realismina mõjuva kirjutuse elulist usutavust. Sihiks paistab olevat kirjandus, mis toimiks sama vaieldamatult tõelisena kui elu ise. Seda dokfilmilikku efekti aitavad uues romaanis Peeter Sauteri nimelise peategelase kõrval luua veel terve galerii enam ja vähem tuntud pärisnimede all esinevaid tegelasi Peetri armastatust Laurast ja tütrest Sissist kirjanike Indrek Hirve ja Tarmo Tedreni. Lisaks äratuntavalt reaalsed kohad – Uue Maailma linnajagu, vaeste kirjanike maja, seltsimaja, graffiti “ära tee midagi” – ja sündmused.

Ühenduses läbi aegade Sauteri firmamärgiks olnud eheduse ja siiruse poeetikaga tõmbab see elulähedus lugejal vaiba alt. Piir raamatu ja elu vahel muutub tabamatuks ja kaob käest. Jüri Pino kinnitab, et tema õllejoomine Peetriga toimuski täpselt nii, nagu enne romaani ilmumist avaldatud katkendis kirjeldatud. Kuis siis mitte uskuda?




Jan Kaus nendib, et Sauter kirjutab, “justkui poleks elu ja kirjapandu vahel enam mingit filtrit, kõik, mis päriselt juhtub, vajub otse ja ilustamata paberile”; ja märgib autorit ja protagonisti eristamata, et Sauter on küll “halva iseloomuga juurikas, aga ka enda punnimisi suudab ta eneseõigustuseta vaadata”. Kriitikuna reeglina ülidelikaatse Kausi poolt ehk ootamatult järsk iseloomustus, aga tõesti, minategelane ütleb raamatus enda kohta, et on “õel”, “mürgine vanamees”, “sapikott” ja “vana kiuslik oinas”. Põhjust pealtnäha palju pole, aga eks pisiasjad olegi tähtsad: kõhklused, kohanemisraskused, armukadedus, kangekaelsus, ütlemised, vaikimised, solvumised, olmekonfliktid, raha. “Suhted on ambivalentsed. Alati. Kõigiga. Siis on hea, kui saab vajalikul hetkel distantsi hoida, hullul hetkel” (lk 136).

Elulisuse-muljega saab ainult nõus olla, kuigi Sauteri loomingule ajalises perspektiivis mõeldes tuleb rõhutada sõna “justkui”. Sauteri läbivaks kirjutamiskreedoks võiks pidada mitte niivõrd päriselu filtrita paberile panekut, kuivõrd tolle päris-mulje loomist. “On tunne … et jäljendamise asemel tegelikkust fotografeeritakse,” kirjeldas seda omal ajal Krull. Foto on kohane metafoor – täielikult filtreerimata, vahendamata tegelikkuse üleskirjutus on sama ilmvõimatu kui kadreeringuta foto. Foto on teadagi intentsionaalne, kunstlik, mitmekordselt vahendatud representatsioon, mida ometi võetakse vaikimisi tõe, tegelikkuse pähe. Filtreerimata, fotograafilist muljet jätva kirjutuse tarbeks on vahetust isiklikust kogemusest küllap abi, aga tingimata vajalik see pole – määravam on teatav kõneviis, mida Aare Pilv kirjeldab lakoonilise intonatsioonivabaduse taotlusena. See stiil mõjub lugejale alasti, vahetu, vahendamata realismina ka omaeluloolisuseta ja Sauter on seda aastakümneid harjutanud, nii et parimagi tahtmise korral on üsna võimatu eritleda, mil määral tekst lähtub otsesest isiklikust kogemusest.

“Ära jäta mind rahule” isiklikkuses pole põhjust kahelda: autor tunnistab isegi, et romaan on isiklik ja mõndagi selles toimuvast on ta kirjeldanud veel mitmel pool, osalt kattuvas sõnastuses – eeldatavasti puht-dokumentaalsest proosaraamatust “Flirt budaga. Elust ja tsiklisõidust” kuni Manfred Vainokivi dokfilmini “Vaeste kirjanike maja”. Mõnikord, nagu Pino-stseeni puhul, kinnitavad seost päriseluga ka muud allikad.

Ent ikkagi ei tea lugeja, mil moel materjali on kadreeritud ja töödeldud. Romaan keerab tugeva autobiograafilise elemendi ja pärisnimede sissetoomisega sauterlikule realismile veel ühe vindi peale, aga ega teksti ja tegelikkuse suhe sellest lihtsamaks ei muutu. Ükspuha kui realistlik ja usutav pilt võib nii osaliselt kui tervikuna olla osava fototöötluse tulemus.

Ma pole näiteks lugejana kuigi kindel peategelasega koos elava sakslanna Jessica päritolus. Asi pole niivõrd selles, et dramaturgiliselt ahvatlev Beedle dee dee dee, two ladies, and I’m the only man, Ja liin esineb Sauteril esimestest juttudest saati. Ja tühja tost, et samanimeline sakslanna astub hoopis muus kontekstis üles “Flirdis budaga”. Asi on keeles. Inglise keel sakslase suus on igati okei. Küsimus kerkib, kui dialoog muutub kole ladusalt eestikeelseks, ilmutamata vähimaidki jälgi indoeuroopalikkusest ega tõlgitusest. Teisalt on Sauter tõlkijana tuntud just selle poolest, et on Kerouaci ja Bukowskit soravasse sauteri-keelde ümber pannud, laskmata originaalil tõlke loomulikku voolu liialt kammitseda.

Ta võib valetada ka. Kirjaniku asi,” ütleb romaan Salingeri kohta (lk 117).




3.

Sauteri käekirja on algusest peale kirjeldatud otsekohese, lihtsa, siira ja uudsena. Uues romaanis näikse autor-minajutustaja oma nime all vahetult ja avameelselt, midagi varjamata kõnelevat omaenda elust. See kõik kutsub paigutama teost käesoleval sajandil esile kerkinud nooruslikult enesekeskse elu- ja pihtimuskirjanduse lainesse, mida tuntakse uussiiruse, uusaususe või uuslihtsuse sildi all. Siin on takistuseks minahäälte paljusus Sauteri loomingus ning juba jutuks olnud napp ja lihvitud nullstiil, mis edukalt varjab kirjapandu keerukat suhet kogemuse ja reaalsusega.

Tundub, et suur osa sellest, mida meil uussiiruse-nimega tähistatakse, ei lase lahti ürgmodernistlikust minaks-olemise heroismist, mida aga Sauter väldib,” ütleb Aare Pilv. “Sauteri proosa ei püüa meid veenda, et “ma räägin enda ainulisest kogemusest”, pigem on selle sõnumiks, et “pole oluline, et mina olen just mina”.”

Tolle kännu taha takerdub ka Arno Oja katse siduda Sauter tajukirjandusega – mõistega, mil tundub uussiira egoheroismiga suur ühisosa olevat. Jan Kaus, kes mälukirjanduse-tajukirjanduse vastanduse mullu lansseeris, kirjeldades “ühe noore inimese võimetust endast väljuda”, tõi tajukirjanduse iseloomuliku näitena järgmise lause: “Olemusliku halluse vastumürk on lõputu enesearmastus, iseenda kunstina defineerimine.” Tajukirjanik on eneseküllane, huvitub eelkõige oma siseilmast, mälukirjanik maailmast ja teistest. Mälukirjandust väärtustav Kaus soovitas tajukirjanikul kasutada keelt vahendi, mitte eesmärgina ning maailma mitte ainult valutada, vaid selles rohkem jalutada.

Sauter, kes kahtlemata kasutab keelt vahendina, oma romaanis seda just teebki. Minategelane, kes on defineeritud mitte kunstina, vaid lihtsa eesti talupojana, ütleb: “Olen saanud sellise elu, kus võin rahulikult luuser olla. Mööda linna jalutada, vaadata inimesi, maju, puid, koeri, lapsi ja lasta kõigel lihtsalt mööduda” (lk 83). Eks luuser olegi jalutaja, luusimine (luus) jalutamise sünonüüm.





Mälukirjanikuks võib Sauteri tituleerida veel kahes mõttes. Esiteks, kui eeldada, et Sauteri argisuse-kirjeldused juurduvad vahetus kogemuses, siis tuleb tunnistada, et ta ilmutab hämmastavat detailimälu ja võimet tegelikkust – kohti, asju, tegevusi, reaktsioone, dialooge – mälupildi põhjal üksipulgi rekonstrueerida. Juba 1990, “Indigo” puhul oletas Tambet Kaugema märkmiku kaasas kandmist ja jooksvaid ülestähendusi, ent kuna Sauter ise on pidanud pidevalt märkmeid tegevat Kerouaci hoiatavaks näiteks, siis võiks oletada, et tal endal säärast kommet pole. (Päevikupidamist on Sauter tunnistanud.)

Teistlaadi mälule viitab sündmuste minimaalsus ja rutiin, mida Leo Luks ühes viimaste aegade teravapilgulisemas Sauteri-analüüsis kirjeldab autori tuntusele aluse pannud indigo-stiili ühe põhikomponendina. See “paigalseis ja aeglased võnked”, nagu Tõnu Kaalep seda 1989 nimetas – teemade ja motiivide väikeste variatsioonidega, monotoonsusse kalduv kordamine täidab sisuga Krulli poolt eritletud vormiuuenduse: horisontaalse kompositsiooni, hierarhiseerimata fragmentide alguse ja lõputa, justkui juhusliku jada. Nimetagem seda mäluks mäletsemise tähenduses.

Pole järgnevaid sündmusi, põhjusi, tagajärgi. Iga päev jupid olemisest, meeleolud. Vahel väike lugu, siis suur auk. … Üks moos kõik” (“Indigo”, lk 40).

Kaalukas osa Sauteri proosast ongi üles ehitatud säärase mälujadana, mis koosneb mõtiskluste, dialoogide ja minimaalse tegevuse vaheldumisest. Komponentide tasakaal võib ajas ja tekstiti muutuda, kuid summa ei olene enamasti liidetavate järjekorrast. Lühemad jupid ühinevad keskeltläbi kord kümnendis sujuvalt pikemaiks raamatuiks, need omakorda moodustavad tajutavalt järjepideva rea.

Läbi kolme köite – “Indigo”, “Luus” ja “Beibi bluu” – ning hulga pisemate tükkide kulgeva mälujada suhteliselt ühtne massiivsus tundubki olevat see mets, mille tagant Sauteri loomingu mitmekesisus hästi välja ei paista. Kuigi jadaväliseid tekste on tal kokkuvõttes ehk enamgi, jagunevad need väiksemaisse rühmadesse – novellid, stsenaariumid, draama ja nõnda edasi –, mis ükshaaval kipuvad mälujada varju jääma, luues petliku mulje eluaegsest ühe raamatu kirjutamisest.

Nagu öeldud, pole Sauteril teistsugustest teostest puudust ja “Ära jäta mind rahule” on üks neist. Romaani selge alguspunkti ja jõulise finaali vahele jäävas fragmentaariumis on mälujadalikku staatikat, aga on ka enam-vähem lineaarne ajaline järjepidevus ning teatud areng ja pinge. Siia ei passi hästi mälujada-raamatute puhul korduvalt pruugitud võrdlus “igav nagu elu”, mida esimesena kasutas vist Tõnu Kaalep (Päevaleht 26.08.1990). “Ära jäta mind rahule” on Sauteri mahukaim, kuid ühtlasi ka ladusaimalt loetav pikk proosatekst.



4.

Püüd hierarhiaist vabaneda on Sauteri loomingus läbi aegade oluline olnud ja avaldunud lisaks kompositsioonile ka keelelises, temaatilises ja filosoofilises plaanis, tõrjudes kõiki lahterdamisi kõrgeks ja madalaks, sügavaks ja pealispindseks. Ma ei kasutaks sõna anarhism, kuna Sauter on rõhutatult apoliitiline ja tema hierarhiavastasus on teist laadi, võiks öelda, et laiem: kahtlased ja tühjad pole mitte ainult tabud ja iidolid, vaid sõnastatud väärtushinnangud, keel ja mõtlemine tervikuna.

Mulle tundub, et me õpime valetama ja rääkima peaaegu korraga. … Kas mina räägin või räägib rääkimine mind? … Jah, ei tohi lasta mõtlemisel iseendast eralduda, veidi eraldi on ta juba algusest peale. Võib ka öelda, et vale tekib juba ammu enne rääkima õppimist” (“Indigo”, lk 193).

Nagu rääkima hakkad, siginevad ka valed. Rääkimine ja valetamine on sünonüümid” (“Ära jäta mind rahule”, lk 109).

Sauteri lähtepunktiks on niisiis fundamentaalne skepsis, Väljataga sõnutsi nominalistlik temperament: umbusk üldnimede, ideede, üldistuste, suurte sõnade ja konventsioonide ja moraalikoodeksite vastu. Tollest umbusust tõukub omakorda Krulli poolt määratletud sauterliku kirjutusviisi esmane tunnus: buldooserlik demüstifitseerimiskirg.

Lisaks publitsistikale on see kirglik hierarhiate lõhkumine väljendunud ka ilukirjanduslikult – nii otsesõnalistes arutlustes kui keskendumises traditsiooniliselt madalaks, ebaoluliseks, ebaväärikaks, ebasündsaks või lausa tabuks peetule: vormis kõnekeel, släng ja obstsöönsused, sisus argipäev, alkohol, kõikvõimalik kehalisus, genitaalid, eritised ja seksuaalsus. Taoline häbelikkusepuudus – peetagu seda siis hirmsaks häbematuseks või vabaduseks valehäbist – oli 80ndate lõpul tsensuurist vabanenud eesti kirjanduses šokeerivalt uudne. Roppuste poleemika kees Sauteri ümber vahelduva eduga järgmise kümnendi lõpuni. Sajandivahetusel need vaidlused kirjanduse ja kirjanduskeele piiride üle vaibusid, ent [esimest korda vist Eesti Ekspressis 28.08.2003 käibele tulnud] “kolekirjaniku” maine jäi Sauterile külge ja kujundab autorimüüti tänapäevani.

Mõneti on see loogiline, sest kuigi nullindail laiendas Sauter võitlusvälja reisi- ja lastekirjanduse valda, muutus tema täisealistele suunatud belletristika samal ajal järjest karmimaks ja vägivaldsemaks, kaevudes üha kaugemale sotsiaalseisse sügavikesse ja eksistentsiaalsesse ängi. Eelmist kümnendit võikski pidada Sauteri proosas mustaks perioodiks, mille järel “Ära jäta mind rahule” kõlab kui leebe dub pärast hüsteerilist black metalit: kah minimalism, aga inimsõbralikum ja elujaatavam.

[Arno Oja arusaam nullindaist kui “roppuste Sauteri” kümnendist on sama ekslik kui väide, et Kerouaci 40ndaist rääkiv, 1951 valminud “Teel” kajastab “1960. aastate hipiliikumise ja hipide kommuunide olemust”. Eelmisel kümnendil ei läinud Sauter kuidagi obstsöönsemaks – nii tema vägisõnalisim tekst “Lauakõne” kui kogu “roppuste poleemika” jäid läinud sajandisse.]

Muide, Sauteri intervjuudest võib välja lugeda kriitika üllatavalt suurt mõju: kirjanik põhjendab oma toonimuutust ladnama kirjutuse suunas sellega, et teda on peetud süngeks või suisa kurjaks [Vt Lisaks eelviidatud “Ööülikoolile” näiteks ka: U. Vadi. Inemise sisu: Peeter Sauter; V. Valme. Peeter Sauteri aeg, rahu ja sõna.]





Sauteri suhteline leebumine pole siiski kannapööre ega uus algus, vaid pigem muutus rõhuasetustes. Näilisest radikaalsusest hoolimata pole Sauter kunagi olnud nihilist. Tema hoolimatus hierarhiate ja tabude suhtes on ikka lähtunud pigem idealismist – sisyphoslikult absurdsest püüdest suurema tõeläheduse poole, olgugi keel vale ja tõde sõnastamatu.

Tundub, et rõhutatud lihtsus, argisus ja “madalus” on Sauteri proosas ühelt poolt loomulikuks vastukaaluks ja kontrastiks eksistentsiaal-filosoofilistele aruteludele elu mõtte, surma, jumala ja absoluudi üle. Ja teiselt poolt – jumalat ei pea tingimata otsima kaugelt ja kõrgelt, pilvest ja mäetipust. Apostel Paulus ütleb: “tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme.” Sauter sekundeerib: “Igas päevas tuleb ette kuristikke. Jumalalõhna. Kogu Täie lõhna” (“Indigo”, lk 37).

Sestap pole õige öelda, et Sauteri loomingu minakõneleja ei saa, taha ega julge rääkida olulisest, “päris” asjast. Vastupidi, suurt muust ta ei räägigi. Sauterile on ette heidetud ka liigset filosoofilisust ja intellektuaalitsemist ning uues romaanis on ta seda tublisti tagasi tõmmanud, kuigi kõikvõimalikke kirjanduslikke viiteid puistab ta siin tihedamalt kui iial enne. Aga raamatus otsesõnu välja öeldud lihtsuse, kerguse ja pealispindsuse taotlus on edukas ka filosofeerimise vallas. Mul lugejana hakkab peaaegu kahju, et Sauter oma mõtteist enam nii hoogu ei lähe, et arutlusi on vähem ja need pole enam nii pingestatud. Varasemast rohkem kummitab neid mõttekäike triviaalsusetont.

Ent kadunud pole need arutelud teps mitte ja sestap paneb Arno Oja tees “nabapiirile taandatud silmapiirist” vist enamgi kulmu kergitama kui ükski muu möödalask tema tervikuna musketliku täpsusega arvustuses, mis muuhulgas räägib paradoksaalsel kombel “endale kriitikuna karuteene” osutamisest. Tõesti, kriitikult ootaks veidi enam faktitäpsust ning võimet näha kaugemale seksikirjeldustest ja süütuist eufemismimaigulistest sõnadest nagu “noku” või “kepp”.

Vonnegut ja Heller räägivad, et seksikirjeldused ei mõju erootilisena. Ei mõju jah, aga kas peaks mõjuma? Seksikirjeldustes muutub seks tegevuseks nagu iga teinegi tegevus, nagu võileiva tegemine ja prügiämbri väljaviimine. Ka suremisekirjeldused ei tekita surmahirmu. Ometi võib kirjeldada nii surma kui seksi – see aitab nende asjade peale mõelda, mis muud” (“Ära jäta mind rahule”, lk 329).



5.

Iseend eitav rääkimine, iseend eitav mõtlemine, iseend eitav kirjutus: Sauteri tekstiloome käivitajaks tunduvadki olevat vastuolud ja kontrastid, millest aimub vastandustest ja mõtete risttulest innustuvat vastumõtlemise vaimu. Jällegi, see ei tähenda nihilismi ega negativismi, vaid eelarvamusteta kriitilist mõtlemist, mis ei vaidlusta vaid konventsioone ja hierarhiaid, vaid ka iseend. “Ükski asi pole ju ainult nii. Ta on veel ka nii ja nii ja nii” (“Indigo”, lk 53).

Näiteks eimillegi-tegemist, molutamist idealiseerib Sauter ilmselt vastukaaluks luterlikule tööeestlusele, millest meil siinmail naljalt kellelgi pääsu pole. Intervjuudes tunnistab kirjanik isegi, et ei oska molutada. Uues romaanis pole tööst palju vähem juttu kui kepist, aga raamatu-Peeter kuulutab vapralt: “Mul pole tööd või tegevust. Ja ma ei taha muud tegevust kui niisama molutada ja meile ja sulle mõelda ja mõtteid veeretada” (lk 299). Töö on “escape ängistuse eest”, ei lase elu üle järele mõelda ega tõelist olemist tunnetada.

Teine samalaadne eskapismi vorm on alkohol. Pahe, ent teistpidi mõeldes: kuivõrd joomisega kaasneb omajagu puhta olemise – tühjuse ja molutamise – hetki, siis lubab see siiski rohkem mõtteid mõlgutada ning ilma ja inimesi märgata kui lõputu pime töömurdmine. Tänapäeva juhtivaist eesti prosaistidest võib sedasorti aja maha võtmise viljastavat toimet imetleda ka näiteks Mihkel Muti ja Tarmo Tedre loomingus.



Kuid töö ja alkohol on “Ära jäta mind rahule” puhul taustateemad. Fookuses on ambivalentsed suhted ja armastuse mitmesugused vormid. Raamatu alapealkiri “A love story” viitab eesti lugeja jaoks eelkõige Erich Segali samanimelisele menuromaanile (1970, eesti keeles 1972 “Armastuse lugu”).

Sauteri armastusromaan tundub mitmes suhtes Segali moodsa muinasjutu antiteesina, kuigi ka ühisosa ei puudu. Segali minajutustaja on tänapäeva unelmate prints – sportlik juuraüliõpilane, jõuka ja mõjuka WASP-perekonna ainus pärija Oliver. Sauteri minajutustaja on 47-aastane boheem-kirjanik Peeter, “õllekõht õieli, klaas käes ja hallid juuksed sassis”, kel selja taga purunenud abielu ja elumuresid juba toimetuleku tasandil piisavalt.

Japiliku Oliveri ja vaese, kuid targa ja andeka hipiliku muusikatudengi Jenny armastus puhkeb esimesest pilgust ja edasi läheb noorte vahel kõik sirgjooneliselt ja nagu lepase reega. Suhte ainsad probleemid tulevad väljastpoolt: Oliveri mäss isa autoriteedi vastu ja Jenny haigus. Peetri armastatu – sõnaaher ja seetõttu veidi salapärane kaunitar Laura on “kõhn kui nälgind kilu ja kurva olemisega” ning Peetrist kakskümmend aastat noorem. Nende visiitsuhe kulgeb üle kivide ja kändude, seda komplitseerib muuhulgas Peetri sõbralik-platooniline kooselu Laurast veelgi noorema Jessicaga.





“Armastuse loo” keskne konflikt on Oliveri vastasseis isaga. Peetri jaoks on tingimatu ja suhteliselt probleemivaba ainult isaarmastus oma laste, eriti kuueaastase tütre Sissi vastu.

Klassikalise kontrapunktina armastuse teemale ühendab kahte romaani surm, mis annab lugudele sügavuse ja igavikulise mõõtme.

Segal silitab lugejat pärikarva, peibutades teda realismina serveeritud romantilise õhulossiga. Sauter nii pingsalt meeldida ei ürita ja jääb oma äraproovitud realistlike liistude juurde, mõjudes seeläbi elusamalt, veenvamalt ja huvitavamalt. Armastuse, surma ja suhete kirjeldusi saab tõsisemalt võtta, kui lugu pole läbinähtavalt klišeedest konstrueeritud ja kirjanik ei tiku õpetama, mis armastus on või peaks olema.



Iga armastus ise värvi,” nentis Sauter “Indigos” (lk 9). Veelgi varem on ta armumist kirjeldanud hoomamatu stiihia, vaat et tapva meeltesegadusena. Sellisest armastusest “Ära jäta mind rahule” ei räägi, küll aga mitut muud karva hoolimisest ja armastusest: alates füüsilisest mehe ja naise vahel ning lõpetades isa lähedustundega poja surnukeha juures. Armastuseteemat alati varitseva pateetika ja lääguse eest on Sauter oma lakoonilise kõneviisi ja argitegelikkuse kirjelduste abil piisavalt kaitstud nagu ikka. Uue noodina ei püüa “Ära jäta mind rahule” protagonist Peeter erinevalt paljudest varasematest Sauteri tegelastest minna ei mõtlemises, elus ega armastuses lõpuni ja kaugemale veel, äärtele ja üle nende, vaid otsib hillitsetud tasakaalu. Sauteri tekstide harjumuspärase bluusi kõrval on rõhk rastaliku rahu ja helguse vaimul, huumorgi tõuseb varasemast enam esile.

Kõik need väikesed nihked kokku võivad lugejale luua mulje ka hoopis uuest Sauterist. Kui kunagi kinnitas Vaapo Vaher, et Sauter ei kuulu biblioteraapiliste autorite kilda, siis nüüd soovitab Jan Kaus Sauteri uut romaani eneseabiõpiku asemel.

Nii et kuuldused Sauteri surmast on liialdatud – ta liigub ja lehvitab ja loob ka uut. Kui rakendada Leo Luksi praktilist testi ning küsida, kas ma soovitaksin seda raamatut, siis vastus on jah. Ma ei tea, kas “Ära jäta mind rahule” on Sauteri parim teos – häid tekste on tal palju – aga parimate hulgas on see kindlasti. Lugemist väärt nii esimese kui ükspuha mitmenda Sauterina.





Vikerkaarde kirjutatud lugu. Illustratsioonid: Egon Schiele joonistused.

Comments

Popular posts from this blog

Me peame rääkima konservatiivsusest

Kui on Helme, näita ust

Isamaa, Breivik ja olematud natsid