Posts

Tõe alahindamise helmeetika

Image
Tõde on üle hinnatud, kuulutas Vahur Koorits hiljuti Sirbis. Kui tõsiselt seda väidet võtta või kuidas hinnata? Kohe järgmiseks kinnitas Koorits, et inimesi ei huvita tõde, vaid omakasu. Niisiis hindavat inimesed tõde madalamalt kui omakasu, tõde aga hinnatavat sellegipoolest liiga kõrgelt. Tuleks hinnata madalamalt. Koorits ei täpsusta, kui madalalt just, ent ilmselt mitte kuigi kõrgelt. Teisisõnu: tõde pole kuigi oluline väärtus.

Need lennukad väited toovad meelde valetaja paradoksi. Kui Kooritsal on õigus, siis ei tasu tema juttu eriti tõsiselt võtta – tema enda sõnadest lähtudes ei tohiks seda üle hinnata, vaid pidada pigem väheoluliseks. Ja teisalt: kui tal pole õigus, kui tema teesid ei vasta tõele, siis pole ammugi põhjust neid tõsiselt võtta. Võime neid tõde kõrgelt väärtustades tühiseks pidada.


Väljasurnud loomi: Brachyrus laticeps.

Aga ärme kiirusta, pigistame ühe silma kinni ning küsime teksti eesmärgi järele. Kas eesmärgiks saaks olla omakasu kui kõrgemalt hinnatud väärtus…

Isamaa, Breivik ja olematud natsid

Image
Üks tont käib ringi mööda Eestit – natsismitont. Äsja juhtis Isamaa noorteühenduse juht ja Riigikogu fraktsiooni nõunik Karl Sander Kase tänuväärsel kombel tähelepanu neljapäeviti Stenbocki maja ees valitsuse tagasiastumist nõudvale piketile ja seal nähtud loosungeile.

Olles isegi paar korda sel meeleavaldusel käinud: on rõõm tõdeda, et protestil on valitsusparteile mõju. Et parteilased on piketeerijate sõnumeile mõtlema hakanud. Olgu pealegi, et esialgu suhteliselt madalal, noorte tasemel ja retooriliste küsimuste vormis. Uudishimu on edu pant, algus tehtud, tore, kui mõtted idanevad. Eks ole noorte päralt tulevik nii parteides kui riigis.


Eelmisel neljapäeval oli mul selsamal piketil õpetlik võimalus suhelda ühe pealtnäha kooliealise noorukiga, kes kandis Isamaa logoga päikseprille ja ütles end olevat noortekogu liige. Ka tal oli hulk ründavaid küsimusi ja hüüdlauseid, kuid vähe vastuseid, kui jätta kõrvale kummalised hirmufantaasiad stiilis “liberaalid tahavad hävitada rahvuse, t…

Buenos Aires, mu arm

Image
Kui Schopenhaueril on õigus, et maailm on tahe ja kujutlus, siis polnud mu esmakohtumine Argentiinaga siit ilmast. Mul polnud sellest riigist märkimisväärset kujutlust ja ma ei sattunud sinna tahtlikult. See juhtus eelmise kümnendi keskpaiku. Pikamaalennud olid alles kallid, aga koos lennufirmas töötanud sõbraga saime end odavalt kallislendude vabadele kohtadele munsterdada, sisuliselt hääletada. Käisime Tšiilis ja sealt naastes takerdusime vahemaandudes Buenos Aireses, kus kõik meile sobivasse allianssi kuulunud Euroopa-lennud olid ootamatult puupüsti täis. Tuli linna sõita ja oodata. Päev, teine, tüki kolmandat.

Nagu jutuks oli, polnud mul enne Argentiinast vähimatki ettekujutust. Võiks öelda, et mu peas puudus vastav fail. Olin kunagi lugenud Jorge Luis Borgest, näinud telekast Maradona käega löödud väravat ja teadsin, et Che Guevara tegi Kuubas revolutsiooni. Aga ma polnud kunagi teadlikult mõelnud sellele, kust nad pärit on, ega sellele, milline võiks olla nende ühine kodumaa…

Me peame rääkima konservatiivsusest

Image
Õhtumaise romaanikunsti ühes alustalas "Metamorfoosid ehk kuldne eesel" ütleb helde anniga orjatar Photis nimitegelasele: "Mul on niigi raske sind tobukest Tessaalia litsikeste eest hoida". Raamatu autor, teise sajandi kirjanik Apuleius kasutab selles lauseshoidmisest ehk kaitsmisest rääkides ladina tegusõna conservo, mille põhitähendus ongi säilitama, hoidma, alal hoidma. Sellest tüvest on meie keelde jõudnud sõnad nagu konserv - hoidis ja konserveerima - säilivaks muutma. Ja muidugi ka sõna konservatiivne, mis tähistab sõnaraamatute järgi alalhoidlikku, vanameelset, vana säilitavat, uuendusvaenulikku, visalt muutumatuna püsivat.

Paraku pole konservatiivsus kui nähtus ise muutumatuna püsinud, vaid on sel sajandil ja eriti käesoleval kümnendil oluliselt muutunud. Kui me räägime siin ja praegu konservatiivsusest, siis millest me räägime?

Tõnu Õnnepalu on niiöelda vana head konservatiivsust kirjeldanud tviidpintsakuis eakate härrade igavlemisena nahktugitoolides, sig…

Ratsionaalsusest, äripimedusest ja looduskaitsest

Image
Ülekohus käib praegu kindlal sammul ringi.
 – Bertolt Brecht. Dialektika ülistus.

Alustame võlusõnast ratsionaalsus. See on üks levinumaid mantraid, millega omaenese mõtlemise ülimuslikkust kinnitada. Mul on õigus, sest mu jutt on ratsionaalne, faktipõhine, teaduspõhine. Teie eksite, sest teie mõtlemine on irratsionaalne, usupõhine, emotsionaalne või lausa hüsteeriline. Suurt rohkem polegi vaja öelda. Te ju ometi ei kahtle, et praegu, terve igavik pärast metafüüsilise autoriteedi surma, on kõrgeimaks Tõe kriteeriumiks Mõistus ja tema maapealne esindaja Teadus. Kui nüüd mina, Ratsionalist, ammutan oma ideed just neist allikaist, siis peab mul vääramatult õigus olema, kas pole? Tõestuse lõpp.

Tollel imevalemil pole retoorilise trikina ehk muud häda kui liigne lihtsus, mis teeb selle üldkättesaadavaks. Targaks peab end enam-vähem igaüks Vahur Joast Ruuben Kaalepi ja Peeter Espakini. Enam-vähem igaüks oskab ka oma juttu vääristada, esitades seda ratsionaalsusena. Näiteks armastab igasug…