Posts

Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses

Image
Tõejärgsusest on palju räägitud, sõna on üldtuntud. Hästi on teada ka selle sõna hädad, neist on omajagu juttu olnud. Meenutaks lühidalt. Millegi tõele järgnevaks nimetamine eeldab, et see miski erineb tõest, on mittetõde. Näiteks tõejärgsest ajastust kõnelemine ütleb, et tõe ajastu on läbi, käes on valede aeg. Enne oli meil tõde, nüüd mitte, nüüd on see kuhugi kadunud. See jutt tundub tõekauge. Kas siis enne valetamist polnud? Oli. Kas nüüd on vale öelda, et lumi on valge? Ei ole. Korrutustabel kehtib. Mis tõejärgsusest me siin kõneleme? Ent nähtus, mida see sõna kohmakalt tähistab, polegi järsk ja are juba toimunud pööre, vaid aeglane ja hajus, alles kestev protsess. Korrutustabeli osas on üksmeel veel üsna üldine, kuid paljudes keerulisemais küsimustes kipuvad üldtunnustatud tõe mõõdupuud ja nende autoriteet hajuma. Sellest jutt käibki. Võistlevaid või ka vastandlikke tõekspidamisi oleks nagu üha rohkem, kuid vähemaks paistab jäävat ühist pinda, mida enamik oleks valmis usaldama.

Kommunismiga viiruse vastu

Image
Koroonakriisist räägitakse tihti militaarvõtmes. Vietnam on ennegi sõdu võitnud. Tõsiseks läks asi märtsis. Lugege päevhaaval üles kõik paigad, kus te Vietnamis viibinud olete, nõudis külalistemajja saabunud maskis politseinik. Näitasin talle narmendavat maakaarti, millele olin meie liikumised pastakaga peale märkinud. Hulk kohti Põhja-Vietnami ühest servast teise ja kolmandasse. Väljavaade neid vastu ööd ükshaaval üles kirjutama hakata polnud kuigi vaimustav, eriti pärast pikka palavat sõidupäeva, kui ees ootas järgmine samasugune. Tühi paberimäärimine. Surmtõsine kordnik pidas mind äsja võõrsilt tulnud nakkuskandjaks, kuigi olin maal juba jupp aega. Teised kohaliku delegatsiooni liikmed – arst ja kaks naist, ehk omavalitsuse esindajad –, tundusid leebemad. Üks noogutas mu jutule kaasa, lahke naeratus silmis. Vietnamlased on suured naeratajad, see käib etiketi juurde, aga jätab enamasti siira mulje. Neliku suid ja ilmeid polnud maskide varjust näha, kuid meie suhtlusraskused ei t

Mis su elu, va sitikas, koa maksab?

Image
Ratsionaalsus on hea põhimõte, kui see on tegelik, mitte pseudo . Ikka öeldakse, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Lihtne öelda. Kuidas sa keskendud uutele võimalustele, kui maja põleb, maailm variseb ja kogu ellujäämisest üle jääv jaks, kui seda üldse on, läheb sellele, et päästa, mis veel päästa annab? Pole õige hetk hakata põhiprintsiipe kaaluma või ümber vaatama või küsimusi esitada. Tuleb läbi ajada sellega, mis on, eks pärast kriisi näis. Samas jälle pärast, paremail aegadel pole nagu erilist põhjust suures kriisis karastunud tarkvara uuendada. Ja nii ta jääb, ring kordub, kuni elu ise halastab ja kinni jooksnud põlvkonna välja vahetab. Pead just ei annaks, et see meil ka seekord nii läheb, aga eelmine kord igatahes läks. Neoliberaalselt juhitud süsteem jõudis suurde majanduskriisi, läbis selle kurssi muutmata ja liikus otse edasi, kuni neoliberaalid troonilt tõugati. Oot, mis neoliberaalsus, hüüataks siinkohal pangaametnik ja kolumnist Peeter Koppel , kes kuulutab väsi

Koroonakiri Vietnamist

Image
Vikerkaare toimetaja küsis, et mis siinkandis uudist. Mõtlesin esiotsa, et ega meil pole ju miskit uudist. Uudised on ikka teil seal, Esimeses Maailmas. Siin kolmandas on üldjoontes nagu ikka. Villpuud õitsevad, punalipud lehvivad või ripuvad vaikselt, trepp-põldudel neoonrohetab riis, siin-seal müüakse kuhjast arbuuse ja ananasse ning tokerjad pühvlid situvad käigu pealt teedele, mida mööda suurpered rollereil mäest üles-alla tuhisevad. Päike tõuseb ja läheb looja, paisjärvel sõuab kalamees iidse ilmega puukünas, konnad lärmavad, seinal lippab geko. Natüürmort. Aga siis hakkasin mõtlema, et tohhoo pime, peab ju meil ka mõni koroonauudis olema, kuis muidu. No maske on õues mõnevõrra rohkem näha kui enne. Aga neid on siin alati palju kantud, muutus pole kuigi suur. Silma järgi pakuks huupi, et varem, kui mingist pandeemiast veel haisugi polnud, käis maskiga ehk kolmandik kohalikke, eelkõige naisi. Olen üritand uurida, aga pole kunagi lõpuni aru saanud, miks. Küllap on põhjusi p

Räägime siis, kurat, eesti keeles

Image
Aastavahetusel avaldas erakond Isamaa jälplas reklaamklipi, milles partei parlamendifraktsiooni liikmed lubasid hoida ja kaitsta emakeelt ning kutsusid teisigi selleks üles. Esmapilgul lihtsalt veidi piinlikult issihuumorlik katse näidata end muhedate rahvusonklitena, aga veidi järele mõeldes on asjal ehk enamgi jumet. Iva on teemas märksa rohkem kui isamaaparteilt muidu ootaks, eriti nüüd, pärast Kaia Iva lahkumist . Või ka rohkem kui praegusest poliitikast laiemaltki ootaks. Kuigi ivad ei pruugi olla päris need, mida reklaamijad tahtsid edasi anda. Esiteks tore, et parteilased tahavad alustada endast, sest eks nende emakeel ole nagu poliitikuil ikka, pehmelt öeldes keskpärane. Arenguruumi on omajagu, nagu Vilja Kiisler Päevalehes selgitas. Teiseks, konkreetsemalt paistavad parteilaste arust põhiprobleemiks olevat võõr- ja laensõnad. Kuhu see keelehoolde kurv meid viib, kui see tõmmata mitte nüüd lõpmatusse, aga kasvõi arssinakese edasi? Võtame algatuseks laensõnad: &quo

Kui on Helme, näita ust

Image
Kui ajakirjandus loobub faktidest ja muutub kõhutundepõhiseks, pole see enam ajakirjandus . Laupäeval toimus Hirvepargis valitsuse tagasiastumist nõudnud meeleavaldus, kus muuhulgas sai näha plakatit “ Kui on Helme, näita ust ”. Sündmuse vastukajana ilmus pühapäeval Postimehe veebis ja esmaspäeval paberlehes peatoimetaja Peeter Helme arvamus , mille totaalset sõda kuulutav pealkiri oli laenatud Goebbelsilt. Loos väitis peatoimetaja, et tema onu Mart Helme juhitud partei olevat liikumas poliitikamaastiku tsentrisse ja opositsiooniparteid äärmusse, ning andis mõista, et protest valitsuse vastu olevat viimaste organiseeritud. Sama kinnitas Peeter Helme teisipäeval ETVs. Meeleavaldust korraldada aidanud parteitu kodanikuna tunnen kohustust vastata. Alustame sellest, et peatoimetaja väide, nagu oleks meelevaldus erakondade korraldatud, ei vasta tõele. Meeleavalduse korraldas “Jah vabadusele, ei valedele”, mida on parema sõna puudumisel nimetatud liikumiseks. Need on inimesed,

Tõe alahindamise helmeetika

Image
Tõde on üle hinnatud, kuulutas Vahur Koorits hiljuti Sirbis . Kui tõsiselt seda väidet võtta või kuidas hinnata? Kohe järgmiseks kinnitas Koorits, et inimesi ei huvita tõde, vaid omakasu. Niisiis hindavat inimesed tõde madalamalt kui omakasu, tõde aga hinnatavat sellegipoolest liiga kõrgelt. Tuleks hinnata madalamalt. Koorits ei täpsusta, kui madalalt just, ent ilmselt mitte kuigi kõrgelt. Teisisõnu: tõde pole kuigi oluline väärtus. Need lennukad väited toovad meelde valetaja paradoksi. Kui Kooritsal on õigus, siis ei tasu tema juttu eriti tõsiselt võtta – tema enda sõnadest lähtudes ei tohiks seda üle hinnata, vaid pidada pigem väheoluliseks. Ja teisalt: kui tal pole õigus, kui tema teesid ei vasta tõele, siis pole ammugi põhjust neid tõsiselt võtta. Võime neid tõde kõrgelt väärtustades tühiseks pidada. Väljasurnud loomi: Brachyrus laticeps . Aga ärme kiirusta, pigistame ühe silma kinni ning küsime teksti eesmärgi järele. Kas eesmärgiks saaks olla omakasu kui kõrgemalt hi