Meie eitus, meie jaatus

Mai algul ilmus Müürilehe veebis Triin Heinla autobiograafiline lugu, mis kirjeldas Eesti ühiskonna rangeis raamides pettunud autori kogemusi õnneotsimisega võõrsil. Kirjatüki andestamatult vähene isamaalisus, kapitalismivastane vaim ja raju kõnepruuk ajasid tagajalgadele hulga rahvast, kes kuulutas häälekalt, et nii ikka ei või ja pole ilus. Etteheiteid jagus sotsmeediast kuni rahvusringhäälinguni. Kriitika pälvis omakorda vastukriitikat ja juttu jagub, nagu meie teeklaasitormides tavaks, kauemaks. Just nagu vahetult eelnenud aastaema ja nelgipaneku poleemikate puhul – kõik soovijad said ja saavad oma tõekspidamisi teemaga seostada, nende õigsust rõhutada ning uhkeid ideoloogilisi poose võtta. Meie igapäevane meediaveski.

Miks sellest veelkord rääkida? Sest mulle tundub, et selle diskussiooni näol on tegu meie ajale tüüpilise näitega sellest, kuidas vaidlustes ei sünni tõde. Palju on räägitud, et tõejärgne ajastu on ilmselt ebaõnnestunud ja vastuoluline mõiste, sest tõe ajastut pole kunagi olnud. Siit edasi minnes on ka väidetud, et mingit tõejärgsust pole olemas või isegi, et pole midagi uut päikese all ja tõe vallas pole midagi muutunud: endiselt puudub universaalne tõe kriteerium, valesid ja valelikku propagandat on alati palju olnud, ajuti märksa rohkem kui praegu ja nii edasi. Niivõrd üldiste põhimõtete tasandil võib sellega vast nõus olla. Eks küsinud juba Pilaatus, mis on tõde, eks ilmunud juba nõukogudemaal absoluutselt tõekauge propagandaleht “Pravda”, eks laulnud Villu Tamme juba kakskümmend aastat tagasi:Otsi tõde / mis sa leiad / sa ei leia / munnigi.


Albrecht Dürer. Surm ründab noort naist ehk Krabaja. (Gravüür, 1495).


Kuid muutus ei pea olema murranguline ja järsk, et olla muutus, ja mingit meie võrgustunud meediamaastikul ja mõtteruumis aina süvenevat suundumust tõe üha üldisemale killustumisele ja subjektiveerumisele tundub olevat üsna raske eitada. Selle nihkumise taustaks on teada-tuntud tee Jumala surmast, üldkehtiva tõe kriteeriumi kadumisest kõigi tõdede võrdsust kuulutava käibefraasini “igaühel oma tõde”, ja edasi veendumuseni, et kuna säärases tõdede võrdsuses ei saa mu isiklikust tõest paremat, tõesemat tõde olla, siis järelikult ongi minu tõde see kõige võrdsem, kõige tõesem – iseenda piisav kriteerium pelgalt tänu sellele, et ma sellesse usun.

Siin pole midagi kvalitatiivselt uut, küll aga võib täheldada kvantatiivset kasvu, mõtteviisi üha laiemat levikut. Ja kui tunnistada, et tendents on olemas, siis kuidagi võiks seda ka nimetada. “Faktijärgsus” ja uduketramine on ehk kohasemad, aga ka mitte päris rahuldavad terminid, sest sobivad küll üsna hästi võltsuudistest rääkimiseks, kuid mitte nii hästi ühe teise sama nähtuse aspekti puhul, mis tundub samuti oluline. Nimetagem seda argumendijärgsuseks.

Albrecht Dürer. Kolm talumeest vestlemas. (Gravüür, ~1497).


Nimelt on koos tõe ja faktidega loomulikult allavoolu minemas ka ratsionaalselt argumenteeritud loogiline arutelu. Kui iga väide sobib tõeks, siis sobib see ühtlasi ka argumendiks ja ükski argument ei saa olla teistest parem, sest hea arutelu kriteerium puudub. Ühtlasi ei saa muidugi olemas olla säärast asja nagu arutlusviga (fallacy). Varem arutlusvigadeks peetut võib nüüd rahumeeli pidada igati kasutuskõlbulikuks argumendiks. Siit jõuame olukorda, mida võiks omakorda nimetada arutelujärgsuseks – olukorda, kus näiteks Sokratesel poleks oma meetodiga midagi pihta hakata, sest kaasvestlejad ei läheks tema arutluskäiguga kaasa ega annaks küsimustele mitte loogilisi, vaid suvalisi vastuseid, mille ainsaks mõõdupuuks on nad ise.

Too arutlelujärgsus annab meie võrgustunud meedias juba päris üldiselt tooni. Kõigi mõistuste ühendusest sündiva kollektiivse ülimõistuse asemel vaatab meile vastu too stseen Monty Pythoni “Briani elust”, kus uulitsat palistab rida pulstunud sambaprohveteid, kes kõik üritavad oma segast sõnumit teistest üle karjuda, et publiku tähelepanu pälvida. Mingit dialoogi ega mõtestatud arutelu ei toimu, seda asendab autistlike monoloogide kakofoonia.

Albrecht Dürer. Talumees ja tema naine. (Gravüür, ~1497-1498).


On selles midagi põhimõtteliselt uut? Ei. Delfis ja muudes peldikuseinteks ristitud kommentaariumeis on see ulgumine ja hammaste kirin iidamast-aadamast standardiks olnud. Uus on jällegi mitte nähtus ise, vaid selle levik – peldikuseinastumine vohab ka sotsmeedias, kus anonüümsete kommentaatorite asemel ja kõrval esinevad üha enamad inimesed üha innukamalt samalaadsete mõtteavaldustega ka oma kodanikunime all. Argumendijärgsus pole enam asi, mida häbeneda ja sel moel argumenteerimise mugavus võlub järjest enam neidki, kes tänu oma haridusele, ametile või kogemusele peaksid suutma teha vahet faktil ja fiktsioonil, argumendil ja arutlusveal. Nende seas on nii ajakirjanikke, arvamustoimetajaid, kultuurikriitikuid kui õppejõude. Muidugi kajastub see kõik ka nii-öelda pärismeedias, kes tundub juba mõnda aega traavivat oma moodsama, kiirema, jõukama ja edukama venna sotsmeedia jälgedes, püüdes sel tagajärjetult kannul püsida ja end kuidagigi kasulikuna näidata.

Hipisaare-diskussioon, millest jutt algas, sobib kenasti näiteks arutlusjärgsusest, mille esimene reegel on: ära kuula oponendi juttu, ära loe, mida ta kirjutab, mõtle parem tema väited ja sõnum ise välja ning ehita endale neist õlgmees, soovitavalt hästi karikatuurne, mida oleks lihtne naeruvääristada ja ümber lükata. Heinla kriitikud järgisid seda reeglit nii üksmeelselt, et paljudel juhtudel oli raske aru saada, kas tegu on olnud mittelugemise või möödalugemise, teisisõnu funktsionaalse lugemisoskuse nappusega.

Albrecht Dürer. Talunikepaar tantsimas. (Gravüür, 1514).


Kuigi mõnigi oponent väitis end mõistvat autori rahulolematuse põhjusi, ei paistnud ükski neist – kaasa arvatud inimesed, keda võiks pidada tekstide lähilugemise proffideks – pihta saavat loo kui terviku kesksele teemale ja sõnumile, millele viitas juba pealkiri. Meenutan: jutt käis vabadusest ja mugavusest. Lugu kirjeldas autori rännakuid, mille käigus ta jõudis tõdemuseni, et tänapäeva Lääne inimese vajadused on kunstlikult loodud ja neist on võimalik loobuda; et mugavusest loobumine võib anda suure vabaduse; et lihtsus, rõõm ja inimlikud sidemed on võimalikud; et inimesed võivad olla ilusad ja head; et maailma võib olla võimalik paremaks muuta.

Kas selline vaga ja positiivne sõnum peaks kedagi pahandama? Vaevalt. Ega saanudki pahandada, sest seda lihtsalt ei loetud tekstist välja. Loeti midagi hoopis muud, takerdudes tänapäevastele keskendumisraskustes lugemispraktikaile iseloomulikult üksikfraasidesse ja päästiksõnadesse, millele tuleb kähku üleolevalt, pahaselt või lausa kurjalt reageerida. Tundub, et reageerijate enamuse jaoks sai kogu ülejäänud teksti võtmeks ja kokkuvõtteks suhteliselt kõrvaline lause, mis kirjeldas värvikalt autori tundeid kodumaalt lahkumise ajal: “Mine putsi, Eesti ühiskond, oma start-up’ide, Muhu leiva ja privaatsete inimestega”. See lause osutus nii kõvaks sõnaks, et võttis paljud tajutavalt õhku ahmima. Läks ära ja saatis meid kõiki, mind ja sind isiklikult! Ja isamaa, ja kapitalismi, ühesõnaga kõik, mis meile kallis ja püha. Ise veel noor naine!


Albrecht Dürer. Püha perekond kiiliga. (Gravüür, 1495).


Säärasele blasfeemiale tuli muidugi kõigi vahenditega vastata, ja omajagu inimesi, valdavalt keskealiseid mehi, tõttaski vähem või rohkem avalikult sõtta justkui alusväärtusi rünnanud Heinla vastu, kasutades selleks kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid mõnitamisest ja otsesest sõimust veidi keerukamate argumendijärgsete trikkideni. Seejuures paistis kogu moraalse paanika fookuses olevat teksti asemel autori isik ja tema tekstist välja loetud oletatav eluviis. Heinlale pandi süüks selle vaat et kuritegeliku elustiili propagandat ja kõigile soovitamist, kuigi erinevalt oponentidest ei püüdnud ta kedagi elama õpetada. Aga piisas sellestki, et ta taolise patuelu võimalikkusele viitas ja paistis seda pealegi nurjatul kombel nautinud olevat. Tõik, et tekst kirjeldas mineviku vormis puhtalt isiklikku, juba lõpetatud teekonda ning andis küllalt selgesti mõista, et autor on juba tagasi kodumaal, ei pälvinud mingit tähelepanu.

Huvitav oli jälgida, kuidas seda enam-vähem rahatut rännakut, mis kodumaise umbusu-udust halli taeva all oravarattas rabelemise asemel sisaldas maailmaavastamist, kommuunides elamist, äärmiselt mõõdukat töötegemist, kergeid meelemürke ja prügikastidest toidu otsimist, pidas amoraalseks ja lubamatuks ootamatu koalitsioon väga erineva tausta ja ilmavaatega arvajad vankumatuist kapitaliusklikest kuni tavaliselt küllalt kapitalismikriitiliste ökoelu propageerijateni.


Albrecht Dürer. Saatüripere. (Gravüür, 1505).


Üks hipikriitika korratumaid argumente oli kummaline äraspidiloogika, et inimene, kes prügikastist sinna visatud toitu sööb, ei tohiks olla kapitalismi vastu, kuna ta “elab teiste arvel”. Ära visatud toit oleks justkui endiselt viskaja püha eraomand, mille puhul tuleks austada omaniku tahet lasta toidul raisku minna, või vähemalt olla selle helde anni eest tänulik viskajale isiklikult ja kapitalismile üldiselt. Asi on muidugi vastupidi: toidu raiskamise eest ei tule olla tänulik maailmas, kus ligi 800 miljonit inimest nälgib, samal ajal kui raisku läheb neli korda rohkem toitu kui näljaste toitmiseks vaja oleks. Tänulik tuleb olla neile, kes raisatud toitu sihipäraselt kasutavad.

Moraalselt hävitava argumendina käidi sageli välja absurdne konstruktsioon “kui kõik elaksid nii” – Kanti imperatiivi rakendamine kellegi teise elu hindamisel, jättes enda hindamise sama mõõdupuuga targu kõrvale, sest muidu saaks argumendi tühisus liiga selgeks. Kuidas toimiks ühiskond, kus kõik oleksid literaadid? Ühiskond, kus kõik oleksid pokkeristaarid?

Albrecht Dürer. Kolm putot trompetitega.  (Gravüür, ~1500).


Seda pseudoargumentide rida võiks veel pikalt jätkata, kuid kahjuks ei mahu kogu seda argumendijärgset kornukoopiat siin lahkama. Olgu kirssidena tordil mainitud veel ainult üleüldine Heinla suhtelise nooruse rõhutamine, mis justkui tühistaks tema tõsiseltvõetavuse juba eos; asja esitamine põlvkondade konfliktina; mitmesugused tõsimeelsed elujuhised õigelt teelt eksinud noortele, kirja pandud justkui siiras usus, et üleannetu noorsugu võtab pahast hurjutamist ja moraliseerimist tõsiselt. Alati on ju võtnud, eks ole?

Püüdke olla, kulla kaimud. Meie probleem ei ole hukkaläinud noorus ega hipid.

See, millega meedia, poliitiline avalikkus ja inimkond laiemalt on praegu hädas, on just ühene mõtlemine, üheselt mõtlev inimene, kes ka soovib, et kõik asjad oleksid ühtemoodi, ja on valmis selleks kas või surma minema, et asjad ühtemoodi ka saaksid.”



Albrecht Dürer. Kannataja käsi laiutamas. (Gravüür, 1500).

See lugu ilmus esmalt Sirbis (26.05.2017) ja Müürilehes (29.05.2017).

Comments

Popular posts from this blog

Me peame rääkima konservatiivsusest

Kui on Helme, näita ust

Isamaa, Breivik ja olematud natsid