Ratsionaalsusest, äripimedusest ja looduskaitsest

Ülekohus käib praegu kindlal sammul ringi.

– Bertolt Brecht. Dialektika ülistus.


Alustame võlusõnast ratsionaalsus. See on üks levinumaid mantraid, millega omaenese mõtlemise ülimuslikkust kinnitada. Mul on õigus, sest mu jutt on ratsionaalne, faktipõhine, teaduspõhine. Teie eksite, sest teie mõtlemine on irratsionaalne, usupõhine, emotsionaalne või lausa hüsteeriline. Suurt rohkem polegi vaja öelda. Te ju ometi ei kahtle, et praegu, terve igavik pärast metafüüsilise autoriteedi surma, on kõrgeimaks Tõe kriteeriumiks Mõistus ja tema maapealne esindaja Teadus. Kui nüüd mina, Ratsionalist, ammutan oma ideed just neist allikaist, siis peab mul vääramatult õigus olema, kas pole? Tõestuse lõpp.

Tollel imevalemil pole retoorilise trikina ehk muud häda kui liigne lihtsus, mis teeb selle üldkättesaadavaks. Targaks peab end enam-vähem igaüks Vahur Joast Ruuben Kaalepi ja Peeter Espakini. Enam-vähem igaüks oskab ka oma juttu vääristada, esitades seda ratsionaalsusena. Näiteks armastab igasugu seestunud iba sageli ehtida end terve talupojamõistuse sildiga. Eriti paistab see silma meie üha laienevais keskkonnakaitsevaidlusis, kus leere nähakse harilikult jagunemas nõnda, et looduskaitsjad oleksid justkui irratsionaalsed, nende oponendid aga ratsionaalsed.

Seda jaotust kaldub tunnustama isegi märkimisväärne osa looduskaitse poolehoidjaid – kas siis nõustudes, et looduskaitsjad tõesti kipuvad olema liigemotsionaalsed, või näiteks kinnitades, et kuigi neil pole ratsionaalseid argumente, on emotsionaalsed argumendid ka olulised. Teada ju on, et inimene pole eeskätt ratsionaalne olend ega tee valikuid enamasti isegi mitte teadvuse tasandil, ratsionaalsusest rääkimata. Säärased iseenesest ratsionaalsed argumendid aga ei kõiguta tolle jaotuse taga kõrguvat platoonilist pjedestaali, millel Mõistus troonib kõrvuti Tõega. Ja see ei kahanda ka kellegi ahvatlust mõelda end Ratsionalistina samale pjedestaalile olenemata sellest, kas seda suudetakse vähegi ratsionaalselt põhjendada või mitte. Suudetakse muidugi harva. Enamasti on tegu vaikimisi omaks võetud eeldusega – mingeid seisukohti peetakse eos paratamatult ratsionaalseiks (ja seeläbi ühtlasi õigeiks, tõeseiks) sõltumata sellest, kas nende kinnituseks mingeid tegelikult ratsionaalseid argumente on või mitte.

Pythagoras
Ratsionaliste: Pythagoras. Domenico Cunego gravüür, 1782.


Näiteks põhjendab ajakirjanik Anvar Samost omanimelises rahvusringhäälingu arvamussaates seisukohta, et meil ei raiuta metsi liiga palju, väitega, et ta on maalt pärit ja seetõttu teab, kuidas seal asjad käivad. Nõukaaegne lapsepõlvekogemus on tänase ökoloogia kontekstis selgelt anekdootlik ja irratsionaalne argument, ent ometi näib ajakirjanik end pidavat ratsionaalsuse eestkõnelejaks, kel on nädalast nädalasse alust arutuid looduskaitse-emosid Mõistuse positsioonilt pilgata.

Või teine tüüpnäide: ajakirjanik Andrus Karnau kurdab teises ringhäälingu arvamussaates, et tselluloositehase eriplaneering peatatakse puhtalt emotsiooni pealt, ühegi mõistliku argumendita ja hüüatab pahaselt, et nii ei saa Eestisse ju üldse midagi ehitada. Too viimane väide on ühegi mõistliku argumendi toeta ilmne ad absurdum, kuid sellegipoolest üldlevinud ja esindab paljude pruukijate arvates ratsionaalsust.

Kõigil säärastel juhtudel ollakse justkui veendunud, et mõned (tavaliselt enda) vaated vältimatult ei saa olla midagi muud kui ratsionaalsed, teised (tavaliselt teiste omad) aga ei saa sama vältimatult olla midagi muud kui irratsionaalsed.

Mis ratsionaalsus?

Et jõuda selle levinud ratsionaalsuse-arusaama taha, tuleks algatuseks üritada veidi piiritleda terminit ratsionaalne. Lühidalt, mõttelukku kaevumata: sõna ratsionaalne põhilise tähendusvälja saab visandada ladina sõna ratio paari olulisema tähenduse kaudu. Neist peamine on mõistus – eelkõige kaalutlev, arutlev mõistus. Ratsionaalne on niisiis eesti keeles mõistlik, mõistuspärane või arukas. Neid omasõnu võikski järgnevalt eelistada, kui meid siinkohal ei huvitaks just too võõrsõna, mille juures on veel mõned tähendusvarjundid.

Lisaks mõistusele on ratio ka arvutamine, põhjus, põhjendus, tõend. Mõistus võib ju olla nii- ja naasugune – näiteks uinuv, koletisi sünnitav –, kuid ratsionaalne mõte peaks olema korralikult põhjendatud, kõiki teadaolevaid fakte ja andmeid arvestav, klassikalises mõttes loogiline. Nende nõuete järgi põhjendamata väide (nagu eeltoodud näited) ei saa olla ratsionaalne, ning põhjendamata väidete ratsionaalseks pidamine ja ratsionaalsete pähe esitamine on iseenesest irratsionaalsuse tunnus. Ses suhtes võib ratsionaalsusele apelleerijaid, kes oma argumenti mõistlikult põhjendada ei suuda, pidada irratsionaalsemaiks neist, kes võib-olla ka ei suuda oma argumenti ratsionaalselt põhjendada, kuid ei soovigi seda teha ega räägi ratsionaalsusest.


Ja Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast. 1Ms 2, 7. (Domenico Cunego gravüür Michelangelo freskost, 1772).


Võtame näiteks Jumala olemasolu küsimuse, mille puhul ateistid on enamasti kindlad oma ratsionaalsuses ning teistide ja usklike irratsionaalsuses. Kummatigi pole ateisti põhiväide "Jumalat pole olemas" millegi poolest ratsionaalsem kui teisti väide "Jumal on". Mõlemad väited – neid võiks pigem nimetada eeldusteks, aksioomideks või alususkumusteks – on ratsionaalsuse-irratsionaalsuse skaalal võrdsed, kumbki pole lõpuni verifitseeritav ega falsifitseeritav, tõestatav ega ümber lükatav. Teisti eelis on ses vaidluses aga tavaliselt just selles, et erinevalt ateistist on ta meeleldi valmis oma alususkumuse irratsionaalsust tunnistama. Issanda teed on imelikud, piiratud inimmõistus pole teisti jaoks kõrgeim väärtus ega tõe mõõdupuu. Ateisti jaoks üldjuhul on, mistõttu ta püüab iga hinna eest näidata oponente irratsionaalseina: omistada neile naeruväärseid uskumusi habemikesse pilveserval, lohedesse või kosmilistesse teekannudesse; tõestuskoormat teiste kraesse sokutada ja nõnda edasi. See kõik ei muuda aga ateisti enda (põhimõtteliselt tõestamatut) veendumust jumala olematuses ratsionaalselt tõestatavamaks. Ja kui ateist tolle uskumuse irratsionaalsust (ehk oma ratsionaalsuse piire) ei tunnista, on ta seeläbi irratsionaalsem kui oma ratsionaalsuse piire omaks võttev usklik, kuna fakti möönmine on ilmselt ratsionaalsem tegevus kui selle eiramine või eitamine.

Sama näeme kõnealuses looduskaitsevaidluses: puhtalt emotsioonile rõhuvad lauljad Tõnis Mägi ja Ivo Linna on neid irratsionaalseks pilkavaist ajakirjanikest ja suhtekorraldajaist ses suhtes vähem irratsionaalsed, et lauljad ei lähe vastuollu omaenda postuleeritud väärtustega. Kui armastatud laulja räägib südamehäälest, siis pole see rohkem ega vähem emotsionaalne jutt kui tselluloosiärimehe nördimus, et Eestis ei saavatki enam suuri asju teha. Kumbki väide pole ratsionaalne ja kuni neid selleks ka ei peeta, on nad ratsionaalsuse mõõtkavas võrdsed. Ent kui retoorilist ohet "midagi ei saa enam ehitada" hakata esitama ratsionaalse seisukoha pähe, siis see on irratsionaalsem tegevus kui kuulata südamehäält, mis end ratsionaalseks ei kuuluta.

Argumenteerimata ratsionaalsuspretensioon, enda ratsionaalsuse ja vastaste irratsionaalsuse pelgalt retooriline rõhutamine on iseenesest ohu märk, mis sageli viitab pigem kõneleja kaldumisele irratsionaalsusse ja demagoogiasse.


E = mc²

Sõnal ratio on veel üks oluline tähendus: mõõt, määr ja suhe. Ratsionaalsus on seeläbi mõõdukas, proportsionaalne, paras, aga ka suhteline. Siia ongi suurem osa koerast maetud: ratsionaalsus ei ole ega saagi olla see kõigi jaoks ühtviisi tajutav kõrgema Tarkuse ja Tõe mõõdupuu, millena teda kiputakse esitama, kuna ratsionaalsus pole absoluut, vaid sõltub taustsüsteemist, eeldustest ja eesmärkidest. Põhjendatuse ja loogilise arutelu reeglid on küll piisavalt selged ja üldiselt rakendatavad, kuid nende reeglite põhjal saab erinevaist aksioomidest lähtudes või erinevail eesmärkidel teha erinevaid, isegi vastandlikke järeldusi.

Pragmaatilis-makjavellistlikust või kodusemalt öeldes aaviksoolikust vaatenurgast on ratsionaalne mõelda, et eesmärk pühitseb abinõu. Ratsionaalsusel puudub moraal ja ses mõttes on ratsionaalne eesmärgiga sobivaid fakte ja argumente sihipäraselt valida, eesmärgile vastu rääkivaid maha vaikida või eitada, kasutada sildistamist ja kõikvõimalikku muud retoorilist arsenali, sealhulgas enda ratsionaalseks ja vastase ebaratsionaalseks kuulutamist. Kui ratsionaalsusest kõneleja eesmärk on selgelt tuvastatav nagu näiteks kindlaid huve esindava propaganda puhul, siis (kui tekst üldse kuidagi sisuliselt ratsionaalusega seostub) on selle taga enamasti just sedasorti sihipärane ratsionaalsus, mis võib teistsuguste sihtide jaoks olla irratsionaalne. Vene ebasümmeetriline propaganda võib Moskvast paista ratsionaalne, Tallinnast irratsionaalne. Sama kehtib muudeski vaidlustes, kuna argumentidel on ikka mingi siht, kasvõi lihtsalt mingi väite tõestamine.


Ratsionaliste: Sokrates (Domenico Cunego gravüür, 1783).


Suhtelisuse teine külg on eeldused. Ükski mõttekäik ei saa olla lõpuni ratsionaalselt tõestatud, vaid lähtub alati mingeist aksioomidest, alususkumustest, mis loetakse tõeseiks tõestamata, nagu juba jutuks olnud teismi ja ateismi puhul. Kui ratsionaalsed me ka olla ei püüaks, meil tuleb oma väiteid põhjendades kuskil peatuda, et mitte jääda lõputusse regressi, lõputult kõiges kahtlema, lõputult kõike tõestama. Igapäevatasandil puutume selle probleemiga kokku laste lõputute miks-küsimuste puhul. Kimbatuses vanem võib lõpuks lapsele öelda, et asi lihtsalt on nii ja kõik. Mingis punktis ütleme seda ka iseendale, anname me sellest endale aru või mitte. Kuna meil on kalduvus pidada oma aksioome ja enamasti ka neist tuletatud arusaamu vaieldamatuiks tõdedeks, on meil üksiti kalduvus pidada teistsuguseid aksioome ja arusaamu ekslikeks, valedeks ja irratsionaalseiks. Ateisti arvates on usk jumala olemasollu vale ja rumalus, uskliku arvates on jumala olemasolu eitamine vale ja rumalus. Kumbki ei pruugi tahta tunnistada teise ratsionaalsust ka siis, kui too on oma aksioomile üles ehitanud rangelt ratsionaalse süsteemi. Vastaspoole ratsionaalsed argumendid ei paista tühised mitte ainult üldinimliku kinnituskalduvuse tõttu (confirmation bias), mis otsib valikuliselt tuge olemasolevaile uskumusile, vaid ka seetõttu, et oponent lähtub "valedest" eeldustest, millest justkui ei saagi teha õigeid järeldusi.

Siinkohal võib tekkida kiusatus arvata, et meil pole üldse ratsionaalset võimalust üht seisukohta teisest ratsionaalsemaks pidada, et epiteet ratsionaalne ei saagi olla enamat kui tühi retooriline kaunistus. Päris nii see vahest ka pole. Kui me tunnustame ratsionaalsuse reeglitena põhjendatust, loogilisust, teadaolevate andmete ja argumentidega arvestamist, siis need reeglid on, nagu öeldud, piisavalt selged. Me saame hinnata nende järgimist mõttekäigu eeldustest ja eesmärkidest olenemata. Ja kui ratsionaalsus on nii oluline väärtus, nagu see tundub meil selle sõna populaarsuse põhjal olevat, siis tulekski selle hindamisega pidevalt tegeleda. Eriti on seda vaja nende seisukohtade puhul, mis iseend ratsionaalseks ja vastaseid irratsionaalseks kuulutavad – et näha, kuidas nad oma kriteeriumidele vastavad.


Welcome to the dark side

Tulles siit tagasi looduskaitseväitluse juurde – selles on väga olulisel kohal üks irratsionaalsuse liik, mida ma nimetaksin äripimeduseks. Mis see on? Lühidalt öeldes hämarala, kus ärimõte mandub sügavaks vaimupimeduseks, mis on kõige muu suhtes peale äri pimedusega löödud. Äripimeduse irratsionaalsus ei seisne isegi mitte niivõrd sellistes konkreetsetes aksioomides nagu "turg paneb kõik paika", "kõigi sõda kõikide vastu", "ajalehepoisist miljonäriks" või hopsti marksistlikust kapitalistlikuks muteerunud veendumuses, et majandus on ajaloo mootor ja ühiskonna alus, kõik muu aga suhteliselt väheoluline pealisehitus. See ei seisne ka samast allikast pärit progressiusus ega tehno- ja plutokraatlikes põhiväärtustes – nagu äri, turg, rikkus, raha, kapital või majanduskasv –, mis trumpavad iga kell üle kõik muud väärtused nagu vabadus, võrdsus, vendlus, rahvusriik või elukeskkonna säilimine.

Kogu see vundament on juba iseenesest mitmeti hinnatav ja vaidlustatav, aga jätkem siinkohal katsed sügavamale kaevuda ja mööngem, et igasugusele aksioomile, ka äriideele, võib põhimõtteliselt õnnestuda ehitada ratsionaalselt argumenteeritud konstruktsiooni ja maailmapilti. Äripimedus lihtsalt ei küündi selleni.

Spetsiifilise ärimõtte vormina seisneb äripimeduse irratsionaalsus esiteks selles, et ta peab oma aksioome pühadeks, igavesteks ja ühtlasi ka ratsionaalseiks tõdedeks, millest kaugemale ta ei näe, vaata ega jõua. Äripimedusel napib võimet ratsionaalseid argumente konstrueerida, mistõttu ta eelistab argumentide pähe lihtsalt korrata oma aksioome, mantraid nagu "rahata ei saa", "majanduskasv", "rohkem raha" ja numbreid, eelkõige rahanumbreid. Numbrimaagia on äripimeduse jaoks üks ratsionaalsemaid argumente üldse, kusjuures numeroloogilise argumendi vägi on võrdeline nullide hulgaga numbris. Üks kõvemaid ja ratsionaalsemaid mõeldavaid argumente on näiteks "miljard": "miljardiinvesteering" jne.


Jeesus ajab rahavahetajad templist välja. (Julius Schnorri puulõige, 1860).


Äripimeduse irratsionaalsus seisneb ühtlasi ka selles, et ta peab end ratsionaalseks ja rõhutab seda tihti, kuid ei suuda ise oma ratsionaalsuse-ambitsioonile vastata – eelkõige lihtviisilisest piiratusest, kuid ka kõrkusest, mille annab domineeriv positsioon. Äripimedus pole meil nimelt mitte lihtsalt edukas, vaid juhtiv, võimulolev ideoloogia nii mõttelisel, arvamusruumi tasandil kui ka majandusliku ja poliitilise võimu tasandil, ja ta usub, et see annab talle säärase autoriteedi, mis on juba iseenesest piisav argument. Suuremal või vähemal määral äripimestatud mõte vohab ja dikteerib otsuseid mitte ainult oma loomulikus levilas – äris ja majanduses –, vaid ka meedias ja poliitikas. Nende valdkondade ja n-ö arvamusliidrite mõjul on äripimedus laialt levinud ka lihtrahva hulgas, kellest oluline osa püünelt kostvat ideoloogiat tahes-tahtmata tõsiselt võtab, isegi kui ta seejuures rusikat taskus hoiab. Ju need härrad ikka natuke teavad, millest räägivad, ega nad asjata härrad pole.

Arvamusruumis kihab meil küll piiramatu sõnavabadus, kuid äripimedus on kindlalt sadulas, eelkõige tänu tugevale positsioonile olulisemais meediatoimetusis. See heidab pilkast varju kohati isegi uudistele, eelkõige aga tõlgendustele, arvamustele ja hoiakuile juhtkirjadeni välja. Jutt pole siin mitte niivõrd Äripäevast kui erialaväljaandest, kus ärikesksus on paratamatu ja ootuspärane. Jutt on eelkõige kahe suure meediakontserni – Eesti Meedia ja Ekspress Meedia – kõige laiemale auditooriumile suunatud kanaleist eesotsas nn kvaliteetlehtedega. Äripimedus ei väljendu neis mitte niivõrd omanike otseste ärihuvide eest seismises (mida tuleb ka ette), kuivõrd üldises pealiskaudses äri-irratsionaalsuses, mis loeb end ise äärmiselt informeerituks ja ratsionaalseks.


Ratsionaliste: Platon. (Domenico Cunego ofort, 1783).


Iseäranis teravat varju heidab äripimedus looduskaitseväitlustele, kus ökonoomilised huvid raginal ökoloogilistega põrkuvad. Äripimeduse lemmikvõte on vastaspoole argumente ignoreerida, tembeldades need emotsionaalseiks, irratsionaalseiks ja seeläbi tühisteks. Hea näide sellest on tänavune tselluloositehase debatt. Ideed, et ainult tehase eriplaneeringu pooldajail on olnud ratsionaalsed argumendid, näeme toimetuse seisukohti esindavais anonüümseis juhtkirjades nii Postimehes kui muidugi ka Äripäevas. Sama idee seisis selgelt ka Eesti Päevalehe nende juhtkirjade taga, mis sõimasid valitsuspoliitikuid eriplaneeringus kahtlema hakkamise eest ja neile korraldusi jagasid.

Too levinud hoiak, et looduskaitsjail ratsionaalsed ja teaduslikud argumendid puuduvad, oli tselluloositehase puhul algusest peale ilmne vale: tehasevastase liikumise eestvedajate seas oli mitu tippteadlast, mõlemas Tartu apellis (18. jaanuar ja 17. mai) oli teaduslikke argumente terve hulk. Endale ratsionaalsuse ülemarbiitrite rolli reserveerinud juhtkirjanike silmis väärisid teadlased ja nende argumendid aga sama vähe tähelepanu kui protestivad rahvahulgad. Mida need teadlased ka teavad, ikka ajakirjanikud ja suhtekorraldajad on pädevaimad kohut mõistma kõige oleva, ka teaduse üle.

Ekspressis seesugust terve toimetuse seisukohta esindavat juhtkirja pole, kuid lehe peatoimetaja proovis irratsionaalsuse kurvi lõpmatusse tõmmata, võrreldes eriplaneeringu vastaseid inkvisitsiooniga, kes polevat tahtnud Giordano Bruno tõekspidamisi uurida. Sisuliselt jabur võrdlus, sest püha inkvisitsioon oli just nimelt uurimisasutus, kes tegeles Bruno asja uurimisega aastakümneid. Kuid kirjamehe vaga kavatsus tõrvata terve Tartu linnavolikogu (eesotsas nimeliselt ära mainitud professor Marju Lauristiniga) arutuiks vägivaldureiks "pimedast keskajast", mida inkvisitsioon populaarses võhiklikus arussaamas kehastab, on sellegipoolest selge.


Keskaja misjonär on leidnud punkti, kus taevas maaga kokku saab. ("Flammarioni gravüür", 1888).


(Vahemärkusena: Eesti Ekspress väljaandena ja Erik Moora selle kaptenina on juba ammu välja teeninud äripimeduse lipulaeva ja admirali aunimetused ajakirjanduse vallas. Edastan need siinkohal koos õnnesoovidega. Põhjendusi võiks jäädagi tooma, piirdun kahe lisamisega: raevukas reaktsioon tööinspektsiooni korraldusele alaealisi ärihuvides tööle rakendades seadust täita ja nn reaalpoliitika õigustus "Elu on jälk, sest ta on elu", mille pealkirjaks on üks äripimeduse ja iga karva tagurluse lemmikpõhjendusi küsitavate moraalivalikute puhul.)

Algul põgusalt jutuks olnud rahvusringhääling paistab palehigis manduva erameedia taustal ajapikku jäävat klassikalise ajakirjanduse viimseks kantsiks, kus ka äripimeduse mõju on veel suhteliselt piiratud. Kuigi eks ole sealgi omad hämaralad eesotsas looduskaitseteemal stabiilselt argumendivaba irooniku Samostiga, ja kohati ka märke toimetuse napist immuunsusest ärihuvide pealetungi vastu, nagu tselluloosiärimeeste PR-materjalide kriitika- ja kommentaarivaba avaldamine. Aga mitte palju.


PR-ostitutsioon

PR on üks võti, mis aitab mõista äripimeduse populaarsust meie ajakirjandusringkonnis. Ajakirjandus ja avalikussuhted peaksid nii oma eesmärkidelt kui ratsionaalsuselt tublisti erinema, kui mitte teineteisele lausa vastanduma. Ajakirjandus peaks teenima avalikkuse huve, tõde ja ratsionaalsust kõige üldisemas mõttes, PR seevastu kliendi spetsiifilisi huve, rakendades aaviksoolikku ratsionaalsust ja lastes tõde paista sellisena nagu parasjagu vaja. Avalikussuhteil on loomult reklaami ja propagandaga märksa enam ühist kui ajakirjandusega. Meil seevastu õpetatakse Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni korraga nagu ühe purksi kahte kannikat, sama elukutse veidi erinevaid aspekte. Pole siis ime, et need valdkonnad ongi meil ühte sulanud moel, mida minust targemad on nimetanud verepilastuslikuks.

Esiteks on suur ja professionaalselt mõjukas osa mõlema ameti esindajaid omavahel sõbralikes suhetes kursuse- ja ülikoolikaaslastena. Teiseks vahetavad paljud žurnalistid oma tänamatu ja vähetasuva töö hiljem avalikussuhtleja hoopis tulusama ameti vastu. Kolmandaks võib mõnigi ajakirjanik soovida seda raha juurde avanevat ust oma tuleviku materiaalse kindlustamise huvides mõeldes praokil hoida. Riik kingib omalt poolt lahkesti Tartu Ülikooli kaudu avalikussuhtlejaile kaasavaraks kenakese ajakirjandusliku suhtevõrgustiku, mida klientidele edasi müüa. See puntratants on nii ärihuvide kui ka äripimeduse otselink ajakirjandusse ja seeläbi avaliku arvamusega manipuleerimise juurde.

Ere näide selle lingi toimimisest on endise ajakirjaniku, praeguse suhtekorraldaja Merlis Nõgese mullune paskvill Haabersti pajukaitsepiketi vastu. Too äripimeduse manifest väärib sajandi PR-jälkuse tiitlit, olles piinlikem taasiseseisvunud Eestis kirjutatud tekst, mida olen lugenud. Kenderi kurikuulus pedofantaasia "U12" kahvatub suhtekorraldaja tegelikkusepilastamise kõrval kerglase epateerimisena; Nõgese-väärilist avalikku laimu annab otsida nõukaajal KGB tellimusena Edasi veergudel ilmunud Jaak Kalju alias Mart Kadastiku dissidendimõnitamistest saati. Tõik, et sõltumatu Postimees pidas iseseisvas Eestis, igasuguse välise sunnita kohaseks avaldada arvamusloo pähe valeliku abjekti, mis teisitimõtlejate mustamise kõrval oli tulvil autorit ja tema klientuuri ülistavat demagoogiat, räägib mõndagi meie ajakirjanduse tänasest vaimsest ja eetilisest seisust ning lähisuhtest end teadmispõhiseks pidava äripimedusega.


Ratsionaliste: Averroes (Domenico Cunego gravüür, 1785).


Veelgi kõnekamaks võib aga pidada tolle loo ulatuslikku järellainetust, mis kinnitab, et ajakirjanduse üha kahanev mõju avalikkusele on siiski veel küllalt tugev vähemalt negatiivses, vaimupimeduse levitamise plaanis. Suhtekorraldaja retoorikat ja mõttekäike ei jäänud innukalt kordama mitte ainult loomupäraselt äripimedusele kalduvad paremarvajad ning pajuasjast otseselt huvitatud asjaosalised nagu tee-ehitajad ja keskerakondlik munitsipaalklikk. Nõgese radioaktiivne oksendus suutis nakatada isegi muidu teravaid kapitalismikriitikuid nagu Mikk Pärnits ja Rebekka Põldsam äripimeduse laulu laulma ning teisitimõtlejaid põlastades helge kapitalistliku tuleviku ehitamisse panustama.

Propagandakampaaniaga, mille osaks too PR-kirjatükk oli, läks ühe õnnetu puu ja selle kaitseks piketeerinute vastu koondunud äripimedusel laias laastus korda värvata avalik arvamus enda leeri, taunima esimest üle pikkade aastate toimunud rohujuuretasandi protesti, mis äripimeduse võimu vähegi häirida suutis. Et looduskaitsevaidlused selle meeleavalduse tarbetult jõhkra laialiajamise ja paju mahavõtmisega ei lõppenud, vaid kestavad ja kasvavad, siis õitseb tolle kampaania pekske-rohehipisid-mentaliteet meie arvamusruumis tänini ja küllap jääbki seda reostama nagu plastikprügi maailmamerd.


Raha ja võimu paaritumistants

Kui suur ka poleks avaliku arvamuse võim, temast on suuremaid: poliitiline ja rahavõim. Need suudavad pahatihti ka avalikku arvamust vormida ja suunata, nagu äsja kirjeldasin. Äripimeduse sage sümbioos bisnisi ja rahavõimuga on iseenesest loomulik ja pikemat selgitust ehk ei vaja. Tasub aga üle rõhutada, et nagu äripimedus pole absoluutne üheski muus valdkonnas, ei käi see ka äritegemise ja suurte rahavoogudega sugugi paratamatult kaasas. Vaimupimeduse määr sõltub ikka inimesest, mitte tegevusalast. Kui vaadata näiteks rahvusliku kapitali kunagise au ja uhkuse, tänaseks ammu võõrsile müüdud Hansapangaga seotud äriautoriteete, siis esmajärjekorras meenuvad tõesti Jüri Mõisa kuulsad sententsid, mille järgi raamat on igand ja raha ei tohiks kulutada mitteratsionaalsetele inimestele nagu kunstnikud, avalik sektor või põllumehed, "et nad ei saaks oma ideid propageerida". Ja uuemast ajast vaatab sama pilkane äripimedus vastu näiteks Heldur Meeritsa höbinast, et teadust rahastatakse meil liiga palju, või Olari Taali arusaamast, et looduskaitseametnike tööd pole tegelikult vaja.

Vastukaaluks võib aga endiste hansapankurite seast tuua näiteks Indrek Neivelti, kes on hiljuti öelnud, et kuna majanduskasvu vallas on Eesti olukord hea ja meil on ekspordi ülejääk, pole majanduskasv meile kõige olulisem; et meie probleem pole majandus, vaid murekohad on mujal, näiteks demograafias. Või tänini panganduses tegeva Andres Viisemanni mõtte, et Eestis on arutelud ja väitlused liiga rahakesksed ning pigem võiks rääkida väärtustest ja sellest, mille poolest teatud väärtustele üles ehitatud ühiskonnad on edukamad kui teised. Võimalik, et ärialal ja rahamaailmas on äripimeduse haare meil isegi mõnevõrra nõrgem kui poliitikas ja riigivalitsemises, kus see on olnud üks otsustavamaid jõude taasiseseisvumisest saati.


Kohtumõistmine kuningas Midase üle. (Hendrik Goltziuse gravüür, 1590).


Nõukogude viletsusest pääsedes olid äri ja kapitalism üheselt positiivsed väärtused, mille varjukülgi kogenematud valitsejad esialgu ei osanud aimata ega vältida. Läänes oli ju kõik parem, seal olid vabadus, kapitalism ja teksad ning meil oli vaja kõiki kolme – mida rohkem ja mida rutem, seda uhkem. Reagan, Thatcher, Pinochet olid meie suurimad sõbrad ja eeskujud ning Milton Friedmani õpetus võidukas, sest õige. Mis saaks valesti minna?

Kauboikapitalism on ka kapitalism ja iga naks parem kui selja taha jäänud arenenud sotsialism. Kiiresti muutuvas ühiskonnas polnud mahti takerduda pisiviperustesse nagu vana ülekohtu korvamisel sündinud uus ülekohus või rasvasemate ampsude ärastamine punaparuneile või väheste rikastumisega kaasnenud paljude vaesumine. Laias laastus läks majandus ju ikkagi ülesmäge, äri käima, Lääs oli meiega rahul, saime kiita, ühtsesse NATO perre, euroliitu, krediiti ja elu oli ilus. Polnud vaja oluliselt kurssi muuta. Nii me seilasime, üks paremvalitsus teise järel, tüür teibiga kinni, hei hoo, tulgu taevast või pussnuge, veerand sajandit järjest. Kuni poolteist aastat tagasi vahetus valitsus ootamatult vasaktsentristlikuma vastu. Tähendab see võimu kaugenemist äripimedusest? Nii ja naa.

Juba avastus, et valitsus võib mitte olla ülekaalukalt parempoolne, raputas ühiskonda tuntavalt. Reformipartei millenniumivahetusest peale kestnud hegemoonia oli paistnud enam-vähem vääramatu, kõik olid sellega juba harjunud nagu Hiinas, aga nüüd hakkasid levima kerged kahtlused ja kõhklused. Kuis nii, kui neil ometi oli alati ja kõiges absoluutselt õigus? Kas õnne ja edu valem polegi siis tabelarvutuses? Mis siis, kui võrdsus polegi ropp sõna? Kui vaesus polegi süü? Uus koalitsioon on ilmutanud selget huvi ajada eelmistest vähem äripimedat sotsiaalpoliitikat ja muutnud tulumaksuseadust vaesemate huvides. Sotsküsimustes oleks pimedus justkui veidi hõrenemas.


Äripimeduse süda

Ent on üks valdkond, kus pole suurt vahet, milline koalitsioon meil parasjagu pukis istub: looduskaitse. Selle koha pealt on kogu meie niigi mitte kuigi lai poliitiline spekter vabariigi taastamisest tänaseni olnud üsna ühtlaselt suures osas äripimeduse kütkes. On muidugi erandeid, vastuhääli siin ja seal ning valimiskünnise alla jääva paariprotsendise toetusega rohepartei, aga tegelikku poliitikat need oluliselt mõjutanud pole. Looduskaitse seisukohalt elame me stabiilselt kui mitte päris äripimedas, siis igatahes ärihämaras riigis.

Selle riikliku pimeduse süda ja tuum pole mitte ärisektori mõju riigivõimule, kes on omalt poolt varmasti valmis erahuve avalikuks huviks kuulutama ja ärimeeste taktikepi järgi seadustama, nagu me tselluloositehase eriplaneeringu puhul nägime. Asi pole ka selles, et jõukamad magnaadid ja firmad suudavad riigi valitsemist rahaga mõjutada ja endale meelepärast poliitikat osta. Asi pole ei korruptsioonis ega ärisektori annetustes parteidele, mille pärast nood säärase innuga annetajate ees poevad, et mõni kuulutab silmagi pilgutamata ärihuvid riigi huvidest olulisemaks.

See kõik mängib kaasa, aga riiklikku äripimedust ei saa ajada ärisektori kaela, kellele loomulikult on kõige tähtsamad ärihuvid, mitte avalikud, ühiskonna huvid. Viimaste eest peaksid hoolitsema hoopis ametnikud ja poliitikud, aga tihti ei hoolitse, sest suur, kokkuvõttes otsustav osa neist – riigivõimust tervikuna – on ise sedapalju äripime, et ei erista ärihuve üldsuse huvidest. Eesti riigi e-edumeelse koorukese all mulksub äripimedus. Kahtlemata on see suuresti tingitud eelkirjeldatud ajaloolisest taustast, aga oluline osa on siin ka meie riigikapitalismil – riigifirmade süsteemil, mis ajab need huvid lootusetult sassi, luues skisofreenilise olukorra, kus riigil on lisaks põhiseaduses kirjas olevaile printsiipidele ka ärihuvid nagu oma kodanike ja keskkonna arvelt kasumi teenimine.


Ratsionaliste: Spinoza (Étienne Fessard'i ja Pierre-Edmé Babeli gravüür, ~1755-1775).

Enam-vähem kõik valitsemises osalevad poliitilised jõud on selle süsteemiga rahul, sest ühelt poolt on riigifirmades ja nende nõukogudes parteiliste toiduahelate rõõmuks hulk sooje kohti, teiselt poolt saab neist firmadest lüpsta riigieelarvesse raha, mille eest valijate hääli osta. Selle äripimeda miraakli ilu ja nüansse võiks kevadeni kirjeldada, kuid hetkel huvitab meid siin ainult üks aspekt – looduskaitse. Riigiettevõtted nagu Eesti Energia (EE) ja Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) on meie suurimate keskkonnamurede allikad.

Elektrimonopoli tõttu on meie riik üks planeedi loodusvaenulikumaid, nagu must auk maailma kaardil. Võid olla suurem loodusesõber ja askeet kui Diogenes ja Assisi Franciscus kokku – kui oled Eesti kodanik, oled sa ikka üks maailma suurimaid saastajaid. Su panus globaalsesse soojenemisse kasvuhoonegaaside näol on Euroopa tipus ning sa toodad rohkem prügi ja ohtlikke jäätmeid kui valdav enamus teisi eurooplasi. Asi pole isegi mitte ainult põlevkivis, vaid ka puidu masspõletamises, mis kvalifitseerub taastuvenergiaks suurest süsihappegaasi emissioonist ja negatiivsest keskkonnamõjust hoolimata. See avab Eestile võimaluse aidata saastekvootidega hangeldades kliimasoojenemisele kaasa ka teiste riikide kaudu, mida meie rehepaplus mõistagi ei saa kasutamata jätta.


Seitse surmapattu: ahnus. (Pieter Bruegel Vanema ja Hieronymus Cocki gravüür, 1558).


RMK pole päris sama monopoolne bisnis kui EE, kuid riigile kuulub ja RMK hallata on ligi pool meie metsast ning metsanduspoliitika abil kontrollib riik ka ülejäänud osa. RMK on tolle praeguseks olulise osa ühiskonnast tagajalgele ajanud äripimeda lageraiepoliitika põhiinstrument. Riigi nägemuse looduskeskkonnast on kenasti kokku võtnud RMK juht Aigar Kallas, kes peab riiklikku metsamajandust lihtsaks, suhteliselt primitiivseks äriks ja heaks rahamasinaks, mis tuleb teha veel paremaks rahamasinaks, tundmata valehäbi sõna "puupõld" ees. Ses vaimus jõuti aastakümneid ammendamatut loodusrikkust ja kauneid matkaradu reklaamivate kulisside taga metsi ürastada, enne kui laiem üldsus nende üha kiirenevat kadumist märkas ja senise raiumise jätkusuutmatus avalikult kõneaineks sai.

Keskkonnakaitselise äripimeduse juhtoinaiks on läbi aegade olnud IRL-i ja Reformierakonna neoliberaalid, aga nagu juba öeldud, pole tegu kitsalt paremvõimu diktaadiga, vaid vaat et seinast seina ulatuva poliitilise üksmeelega, mis pole küll absoluutne, kuid on otsuste langetamiseks piisav. Vasakpoolsem valitsus ei muutnud siin midagi. Kaks näidet otsustest, mille poolt Riigikogus hääletanute hulgas leidus pea kõigi parteide esindajaid: kuusikute raievanuse langetamine suurema raiumise huvides ja riikliku eriplaneeringu sätestamine tselluloositehase huvides. Erandina seisid ainult vabaerakondlased täies koosseisus raievanuse langetamise vastu.


Kuhu edasi?

Poliitiline klass tõmbab siinkohal küllap kopsud õhku täis ja hakkab rääkima valijate tahtest, mida nad esindavat. Kuid valimistel pole keskkond meil teemaks olnudki. Ükski meie poliitmõhk ega selleks pürgiv äritölpa pole veel kampaaniat teinud ega valituks osutunud loosungi all, et kuivõrd raha mängib elus põhirolli, siis sitta kah, meie küll looduselt armuande ootama ei jää, vaid võtame ise kõik, mis vaja.

Äripimedusele pole keskkonnateemal mandaati isegi mitte taotletud, saamisest rääkimata. Ta toimib taustal justkui vältimatu antusena. Tema jõud seisneb usus, et ta on paratamatu, ainus tee, tõde ja elu, tahame me seda või mitte, ja seega, mis tema teeb, on hästi tehtud. Piiratus ei näe ise oma piire, ammugi mitte nende taha. Need, kes näevad, saavad aga vaimupimedusele vastu astuda, valgust heita ning kui hästi läheb, seda ka tõrjuda ja vähendada, näidates sõna ja teoga, et riigil ja ühiskonnal on teisigi, paremaid, ratsionaalsemaid, loodus- ja inimsõbralikumaid valikuid. Praegu on parim aeg seda teha: looduskaitsjail on lootust rohkem kui aasta eest, rohkem kui viimase kolmekümne aasta jooksul. Tselluloositehase eriplaneeringu tühistamine oli äripimeduse esimene suur taandumine keskkonnakaitse ees fosforiidisõjast saati. Pole ühtki ratsionaalset põhjust, miks see peaks viimaseks jääma.






See lugu ilmus esmalt Vikerkaares (7-8/2018).

Comments

Popular posts from this blog

Me peame rääkima konservatiivsusest

Kui on Helme, näita ust

Isamaa, Breivik ja olematud natsid