Me peame rääkima konservatiivsusest

Õhtumaise romaanikunsti ühes alustalas "Metamorfoosid ehk kuldne eesel" ütleb helde anniga orjatar Photis nimitegelasele: "Mul on niigi raske sind tobukest Tessaalia litsikeste eest hoida". Raamatu autor, teise sajandi kirjanik Apuleius kasutab selles lauses hoidmisest ehk kaitsmisest rääkides ladina tegusõna conservo, mille põhitähendus ongi säilitama, hoidma, alal hoidma. Sellest tüvest on meie keelde jõudnud sõnad nagu konserv - hoidis ja konserveerima - säilivaks muutma. Ja muidugi ka sõna konservatiivne, mis tähistab sõnaraamatute järgi alalhoidlikku, vanameelset, vana säilitavat, uuendusvaenulikku, visalt muutumatuna püsivat.

Paraku pole konservatiivsus kui nähtus ise muutumatuna püsinud, vaid on sel sajandil ja eriti käesoleval kümnendil oluliselt muutunud. Kui me räägime siin ja praegu konservatiivsusest, siis millest me räägime?

Tõnu Õnnepalu on niiöelda vana head konservatiivsust kirjeldanud tviidpintsakuis eakate härrade igavlemisena nahktugitoolides, sigarid ja konjakiklaasid käes. See konservatiivsus sooviks, et maailm oma käesoleval kujul "ei kestaks ainult minu surmani, vaid et ka mu lapselapselapsed ei peaks veel nägema veeuputust." Säärast mõnusat konservatiivsust pole meil aga enam enam kusagilt võtta, sest see seisab pärusvara kolmel vaalal: vanad inimesed, vana raha ja vana tarkus, ja neist kolmest jagub meil ainult esimest: vanainimesi.

Kes oleme selles pildikeses meie? Õnnepalu ei täpsusta, kuid tundub võimalik, et mõne Lääne-Euroopa härrastemaja kamina ümber võib mõni säärane konservatiiv tänagi mõtlikult uuriketti sõrmitseda. Ent uue, hoopis teistsuguse vaimsuse varjust, mis end samuti konservatiivsuseks nimetab, nad igatahes välja ei paista. Meil siin Eestis pole pealegi säärast ajast aega kestva, põlvest põlve edasi antava konservatiivsuse traditsiooni, olgu see siis aristokraatlik või priskelt kodanlik, kunagi tekkida saanudki. Pole meil olnud selleks piisavalt stabiilseid aegu ega olusid.




Elame huvitavaid aegu
Viimased sada aastat on meie kultuur - selle sõna kõige avaramas tähenduses - olnud katkestuste kultuur. Meie uuem ajalugu on täis suuri ühiskondlikke vapustusi, sõdu ja revolutsioone. Möödunud aastasaja pikim järjepidev periood oli nõukaaeg, mille puhul vana tarkus ega vana raha ei saanud kõne allagi tulla. Totalitaarne režiim püüdis küll iseend konserveerida, kuid see viis stagnatsiooni ja kokkuvarisemiseni. Tänu sellele saime taas iseseisvaks, ent seda rõõmu on meil olnud vaid veidi üle veerand sajandi. Sellestki ligi pool kulus, et jalg maha saada ning läänelik õigusriik, demokraatia ja turumajandus enam-vähem nullist üles ehitada. Vähegi vaiksemast, veidigi igavust võimaldavast kulgemisest saab heal juhul rääkida sel sajandil, eelkõige alates Eesti pääsemisest Euroopa Liitu, millest on möödas vähem kui viisteist aastat. Nende aastate jooksul pole aga läänemaailma tabanud kõikvõimalikud hädad majanduskriisist demokraatia kriisini ka meist mööda läinud, rääkimata üha süvenevast üleilmsest keskkonnakriisist. Teadlased hoiatavad üksmeeli, et veeuputus on kätte jõudmas juba meie eluajal. Pole meil turvalist maailma, mida oma lastele pärandada, lapselastest rääkimata. Aeg paistab igast otsast liigestest aina rohkem lahti loksuvat.




Nii palju muutusi, säärast ebakindlust ihkavad vähesed, kui üldse keegi. Peatage maailm, andke mulle kindel linn ja varjupaik, andke mulle kasvõi see kamin ja sigar, andke midagigi püsivat. Ja kas ei saaks aega kuidagi tagasi keerata, natukenegi? Kunagi oli ju kõik lihtsam, rohelisem, õdusam, puust ja pärikarva. Või kui ei saa keerata, säilitagem siis vähemalt seda, mis meil hetkel on. Ärme rohkem muutu, las ajad muutuvad ilma meieta. Ja kui mõni muutus on tõesti vältimatu, kui selleta kuidagi ei saa, siis muutugem vähemalt hästi ettevaatlikult, tasapisi, nii vähe kui võimalik. Arenegem rahulikult, evolutsiooniliselt, vältides järske pöördeid, revolutsioone.

Nii või teisiti, mingi alalhoidlikkus, mingi konservatiivsus tundub just segastel aegadel loogiline, põhjendatud valik ja reaktsioon: ärme torma pea ees hukatusse, hoiame hullema ära. Ja ennäe, konservatiivsus ongi saanud mitmel pool ilmas populaarsemaks, siin-seal ka võimule tõusnud. Ajuti paistab lausa, et terve maailm on sinnapoole pöördumas. Meilgi räägitakse sellest aina enam, söögi alla ja söögi peale. Kas konservatiivsus võiks lahendada meie probleemid või neid vähemalt leevendada?





Praegune konservatiivsus küll mitte
Konks on selles, et konservatiivsus ise on muutunud lausa tundmatuseni. Enamasti pole neil, kes tänapäeval konservatiividena esinevad, miskit pistmist tolle vana hea konservatiivsusega, kes enne ilmasõdu kamina ümber kogunes ning riike ja rahvaid tüünelt vankumatul kursil hoidis.

Kahekümne esimese sajandi konservatiivsus - nimetagem seda hetkel parema termini puudusel uuskonservatiivsuseks - kaldub olema pigem selle soliidse idülli vastand. Tänapäeva konservatiivid on kirju ja mitmekesine seltskond, kuhu kuulub hulk väga erinevaid, isegi vastandlikke jõude kristlikest vundamentalistidest alternatiivparempoolsete (alt-right) libertaarideni. Alajaotused siinkohal üksipulgi eritlemata jättes võib üldjoontes öelda, et üks põhilisi uut konservatiivsust iseloomustavaid omadusi pole mitte alalhoidlikkus, olemasoleva säilitamine, vaid vastupidi - lärmakas, võitlev vastandumine olemasolevale, selle hoogne lammutamine lootuses, et vana maailma varemeist tõuseb uus ja parem. See meelsus võib olla ja enamasti ongi sisemiselt vastuoluline, kuid tema põhisihiks on reeglina selgelt pigem revolutsioon kui evolutsioon. Konservatiivne revolutsioon on küll ilmne oksüümoron - terane lollus, vastuolu mõisteis -, kuid sellest räägivad paljud ja aina rohkem leidub neid, kes on valmis seda ellu viima.

Tolle meelsuse üleilmselt tuntuim esindaja on Donald Trump, kes konservatiivsuse lipu all ja konservatiivide toel lammutab edukalt senist Ühendriikide juhitud maailmakorda, millele on siiani suuresti toetunud ka meie lootus oma riikliku iseseisvust säilitada. Meil kannab sama lippu ja sama meelsust kõige silmapaistvamalt EKRE, kes saeb omariikluse tugisambaid seestpoolt, vastandudes jõuliselt nii Euroopale kui Eesti riigile ja selles valitsevale riigikorrale.

Mõlemal puhul, ja nagu kõnealuse uuskonservatiivsuse puhul enamasti, on konservatiivsuse silt õigupoolest eksitav, sest asi on alalhoidlikkusest kaugel. Täpsem oleks rääkida uuest reaktsioonilisusest või maakeeli uustagurlusest: radikaalsest ja revolutsioonilisest vastuhakust tänapäevale ühes sooviga pöörduda tagasi mingi kujutletava varasema, parema ilmakorra juurde. Hea ülevaate neist ideedest annab Marek Tamme põhjalik käsitlus "Uusreaktsionäärne mõtlemine".





Sõda kõikide vastu
Üks olulisemaid võtmeid selle mõtlemise aluste juurde on kultuurisõja kontseptsioon - internetist imporditud idee nagu enamik teisigi märksõnu ja loosungeid, mille all esinevad nii EKRE, nende aatekaaslased nagu SAPTK kui ka mõnedki muud konservatiivina esinejad. Sõda on neil vaja sellepärast, et sõjas on kõik lubatud. Vaenlast tuleb loomulikult vihata, vaenlase vastu tuleb võidelda, vaenlane tuleb hävitada kõikvõimalike vahenditega. Nende vahendite hulka kuuluvad loomulikult ka võltsingud ja valed, kui need vaid aitavad poolehoidjaid mobiliseerida ning hirmu ja viha külvates uusi võitlejaid värvata. Nagu on öelnud Martin Helme: "See on propaganda, see teeb väga hästi oma tööd."

Eesmärk pühitseb abinõu ja kui küllalt kohutavat vaenlast pole võtta, tuleb ta välja mõelda. Nii saab sajakonnast pagulasest kultuurisõdalase üleerutatud vaimusilmas eesti rahva eksistentsi ohustav hord. Kahest-kolmest siin elavast marksistist saab kõikvõimas salaselts, kes kontrollib ülikoole, kultuuri ja riiki. Kõigil moslemeil, sealhulgas neil tuhandel-paaril, kes juba ammust ajast vaikselt ja rahumeeli siin elavad, on siht ülejäänud inimkond vägisi oma usku pöörata. Lisaks ähvardab meid vana hea üleilmne juudi vandenõu ülemglobalist George Sorose näol, kes üritavat oma põhjatu varanduse toel rahvusriike hävitada. Ja süvariik. Ja sallivuse diktatuur. Ja sotsid. Ja reeturid ja kollaborandid. Ja nõnda edasi.

Kõik need võrgust võrsunud luulud ja vandenõuteooriad vääriksid sama palju tähelepanu kui Jüri Lina, kui neil leiduks sama vähe uskujaid. Paraku on neid rohkem. Mõni lihtsameelsem neist on juba avalikult öelnud, et nii hirmsate ohtude eest oleks ehk parem Venemaa kaitsvasse rüppe tagasi pugeda. Niisiis suudab end konservatiivsusena esitlev eklektiline meemipundar ajada mõned meist säärasesse paanikasse, et nad on valmis Eesti riigist lahti ütlema. Ja me teame, et see pole kaugeltki selle puntra võimete piir. Samad meemid on laias ilmas käesoleval kümnendil inspireerinud tervet leegioni terroriste Norra massimõrvarist Anders Behring Breivikust hiljuti Ameerikas kirjapomme postitanud Trumpi-fänni Cesar Sayocini. Selle eest, et asjad pole siin veel nii vägivaldseks läinud, tuleb ilmselt tänada eestlastele üldiselt loomupärast alalhoidlikkust, pikka meelt ja vaoshoitust, millel pole kogu selle pseudokonservatiivse märatsemisega palju ühist.




Meemide all ei pea ma siin silmas mitte niivõrd netis levivaid loosungitega pilapilte, kuivõrd meemi mõiste kasutusele võtnud Richard Dawkinsi arusaama meemidest kui ideedest, mis paljundavad end inimeste kaudu samal moel nagu geenid. Tänapäeval levivad need ideed eelkõige interneti ja sotsiaalmeedia kaudu. See pseudokonservatiivne meemisegadik, millest siin jutt, on sisuliselt netiviirus, mis nakatab inimesi ning suudab raskemail juhtudel patsiendi mõtlemise täielikult tasalülitada ja üle võtta. Seda võiks kirjeldada ka seestumisena. Kui viirusel läheb korda ohver iseseisva tahte mõtlemisvõimeta zombiks muuta, püüab too edaspidi põlevi silmi ja vahutavi sui nakkust edasi levitada nagu marutõbine. Näiteks ostab Martin Helme selle asemel, et selgelt näidustatud viharavile minna, reklaamiks mitte mõeldud maksumaksja raha - kuluhüvitiste - eest Facebooki reklaami, et võimalikult paljusid nakatada.

Kas selle vaimse viiruse vastu on mingit ravi või vaktsiini? Kõige raskemate, lõplikult seestunud juhtumite puhul võib karta, et mitte. Teiste puhul võiks nii kui profülaktika kui kergemate nakkusjuhtude ravina olla abi sellest, kui tunda viirus ära sellena, mis ta on, mitte võtta teda sinisilmselt sellena, millena ta end püüab müüa. See ei puuduta ainult konservatiivsuse-pretensiooni, vaid ka teisi võltssilte, mida seesama viirus mimikri huvides kasutab: rahvuslus, eestlus, isamaalisus, patriotismiseseisvus, traditsioonidkristlikud väärtused või katoliiklus. Tuleks vaadata nende kõlavate, kuid reeglina sisulise katteta sõnade taha.




Astu eest, Eesti, siit me tuleme
Näiteks EKRE moto "kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas jne" ei ole rahvuslus, vaid pesueht populism, täpsemalt populistik demagoogia, mis esitab parteid perefirmana juhtivate Helmete võimutahte triumfi rahva tahtena. Perepartei ideoloogia ei ole ka Eesti iseseisvusele aluse pannud isamaalisus. Laulva revolutsiooni ajal ei liigutanud Mart Helme iseseisvumise heaks lillegi. Praegu on tema ja ta partei ideoloogiaks aga hoopis see natsionalism, millest kunagi kirjutas George Orwell: "Natsionalismi all pean eelkõige silmas selle eeldamist, et inimesi saab liigitada nagu putukaid ning et miljonitele ja kümnetele miljonitele inimestele saab külge kleepida sildi “hea” või “paha”. Aga teiseks - ja see on veel tähtsam - pean silmas seda, kui inimene samastab ennast üheainsa rahvuse või muu üksusega, asetab selle väljapoole head ja kurja ega tunnista muud kohust peale tema huvide teenimise." Taoline natsionalism võib avalduda ka eitusena, vastandumisena. Ja peamiselt sellega meie tagurlus silma paistabki: vihase vastandumisega kõigele olemasolevale ning vähegi sidusa positiivse programmi puudumisega.

Võtame näiteks sama partei programmi, mis lubab sotsiaalpoliitika, hariduse ja majanduse vallas langetada nii makse kui kaudseid makse ja jagada samal ajal igale poole maksuraha juurde. Idee on niisiis korraga vähendada tulusid ja suurendada kulusid, lubada valijaile mitä vaan, igavest elu ja tuhandeaastast rahuriiki, vähimagi kavatsuseta oma ilmvõimatuid lubadusi täitma hakata. Kogu see süüdimatu tohuvabohu ei ole teps mitte parempoolne majanduspoliitika, millena seda reklaamitakse. See on sotsialistlik just selles mõttes, mida nii nad ise kui ka teised niiöelda parempoolsed oma oponentidele pidevalt ette heidavad.




Niisiis on helmepartei poliitika nii natsionalistlik kui ka sotsialistlik, ühesõnaga: tegu on natsionaalsotsialismiga. Olemuslikult, mitte seeläbi, et mõni parteilane arvab heaks holokausti eitada või Hitlerit kiita. Seda, miks natsionaalsotsialism pole hea idee mitte kellegi jaoks, natsionaalsotsialistid ise kaasa arvatud, pole vast vaja seletama hakata, eriti mitte konservatiivsuse vaatevinklist.

End vahel konservatiivina positsioneerinud kirjamees Mihkel Kunnus kirjeldas helmepartei tegevust hiljuti jäleda, natsihõngulise, rassistliku, homo- ja ksenofoobse populismi ning talumatu tarikate revolutsioonina. Kas see kõik kõlab nagu miski, millele tuleks Eesti ühiskonnas vaba voli ja ruumi anda, mis tuleks naeratades omaks võtta ja lauda kutsuda? Sellele küsimusele vastates tasuks ehk korraks mõelda konservatismiklassiku Edmund Burke'i sõnadele, mis on ühtlasi meil temanimelise seltsi moto: "Et kurjus saaks võidutseda, piisab heade inimeste tegevusetusest."





Lugu ilmus novembris 2018 KesKusis pealkirja all "Eesti konservatiivsusest 2018. aasta seisuga, olulist"

Siinsed illustratsioonid: Gustave Doré gravüürid Miltoni "Kaotatud paradiisi" illustratsioonideks (1866).

Comments

Popular posts from this blog

Kui on Helme, näita ust

Isamaa, Breivik ja olematud natsid