Isamaa, Breivik ja olematud natsid

Üks tont käib ringi mööda Eestit – natsismitont. Äsja juhtis Isamaa noorteühenduse juht ja Riigikogu fraktsiooni nõunik Karl Sander Kase tänuväärsel kombel tähelepanu neljapäeviti Stenbocki maja ees valitsuse tagasiastumist nõudvale piketile ja seal nähtud loosungeile.

Olles isegi paar korda sel meeleavaldusel käinud: on rõõm tõdeda, et protestil on valitsusparteile mõju. Et parteilased on piketeerijate sõnumeile mõtlema hakanud. Olgu pealegi, et esialgu suhteliselt madalal, noorte tasemel ja retooriliste küsimuste vormis. Uudishimu on edu pant, algus tehtud, tore, kui mõtted idanevad. Eks ole noorte päralt tulevik nii parteides kui riigis.


Eelmisel neljapäeval oli mul selsamal piketil õpetlik võimalus suhelda ühe pealtnäha kooliealise noorukiga, kes kandis Isamaa logoga päikseprille ja ütles end olevat noortekogu liige. Ka tal oli hulk ründavaid küsimusi ja hüüdlauseid, kuid vähe vastuseid, kui jätta kõrvale kummalised hirmufantaasiad stiilis “liberaalid tahavad hävitada rahvuse, tuues maale kaks miljonit neegrit”.




Põnevaks läks asi siis, kui jutt jõudis väärtusteni. Küsimusele, milliseid väärtusi ta oma parteiga esindab, vastas vennaspartei liidrite lemmik-käemärki lehvitav noormees, et konservatiivseid, ning küsimusele, millised on konservatiivsed väärtused, et need on kristlikud. Kristlikuks väärtuseks omakorda pidas ta vastuseisu homoseksuaalsusele.

See jäigi kõlama ainsa kristliku väärtusena, rohkem kristlikke väärtusi ta nimetada ei osanud. Kristluse keskse sõnumi, ligimesearmastuse käsu kuulutas noorsand reaalelus ja poliitikas ebaoluliseks. Oluline olevat hoopis kiriku, eelkõige katoliku kiriku poliitiline võim läbi aegade. Ja sääraselt mõistetud kristlus vajavat päästmist islami pealetungi eest.



Pika, üsna kurnava vestluse käigus ei meenunud mulle, kus ma varem samu ideid korraga säärasel hulgal ja sarnases koosluses kohanud olen. Vastus ujus alateadvusest välja mitu tundi hiljem: no muidugi, Anders Behring Breiviku manifest.

Taas tuleb tõdeda, et norra massimõrvar mõnes mõttes saavutas oma eesmärgi: talle hingelähedasel ideestikul, mida üldsus pidas veel käesoleva kümnendi algul sõgedaks äärmussonimiseks, on kümnendi lõpul üle ilma massiliselt uskujaid, võimuparteideni välja. Breivik polnud teadagi isemõtleja, vaid kõigest mõtteviisi tuntud esindaja, ja tema mõttekaaslaste hulk pole ka tema isiklik saavutus. Ent tal on ikkagi põhjust rahul olla ja see on kurb.

Tahaks loota, et noorisamaalane polnud neid ideid omandanud koduparteist, vaid kuskilt mujalt, näiteks Mart Helmelt, kellele ta autoriteedina viitas.





Tuleme tagasi Karl Sander Kase juurde, kes küsib keelefilosoofiliselt sõnade tähenduse ja kasutamise järele sõna “nats” näitel ja pakub ka vastuseid. Isamaa nõuniku repliigi tuum paistab olevat tungiv soov, et seda sõna praeguse valitsusega ei seostataks. Nii soov kui seda saatev emotsioon on valitsuspartei liikme puhul igati mõistetavad. Ka vormistusel pole viga: retoorilised küsimused on toredad, muinasjutule viitamine lausa liigutav võte. Vajaka jääb vaid suutlikkusest oma mõttekäike põhjendada.


Selleks, et rääkida sisukalt tähenduse teadmisest või mitteteadmisest, väita midagi sõnade õigesti või valesti mõistmise kohta, tuleks esmalt välja tuua õige tähendus, õige mõistmisviis. Seda Karl Sander Kase paraku ei tee, vaid jätab kogu repliigi õhku rippuma, pelgaks katseks mustata oponente, omistades neile vaimset või moraalset puudulikkust.

Teema ise on aga semiootiliselt huvitav ja poliitiliselt kõnekas. Püüdkem seda veidi tõsisemalt võtta.




Kas ja kuidas praegune valitsus natsismiga seostub? Küsimus on tähendusväljas, mõiste sisustamises.

Valitsuskoalitsioonis on partei, mille programm on läbi aegade ristanud natsionalistlikke ja populistlikke loosungeid sotsialistlike rahajagamislubadustega. Partei, mille juhtfiguurid ja nimekad liikmed, lihtliikmeist ja toetajaist räkimata, on avalikult kiitnud fašismi, Hitlerit ja natsi-Saksamaad. Kahelnud holokaustis. Esinenud rassismi ja antisemitismiga. Kuulutanud vajadust lahendada lõplikult pagulasküsimus, kasutades seejuures teadlikult holokaustile viitavat natsi-Saksamaa terminoloogiat.

Näiteid võiks tooma jäädagi.




Kas see teeb neist natsid? Kuidas võtta. Vastus sõltub sellest, kuidas mõista sõna “nats”, mis tähendus sellele anda. Seosed on liiga ilmsed ja ohtrad selleks, et oleks võimalik heas usus väita, nagu poleks neil natsismi kui ideoloogiaga midagi pistmist.

Aga küllap võib soovi korral väita, et see pole ikkagi päris see. Et neist seostest ikka ei piisa, et õige natsi mõõtu välja anda. Et õige nats on midagi muud, mingi tänaseks välja surnud ajalooline nähtus nagu Mauritiuse metsruik. Kus on gaasikambrid? Ja nõnda edasi.

Kas Isamaas mõeldakse umbes nii? Ei tea ja pole mõtet oletama hakata. Laseme teemapüstitajal endal selgitada, mis on mis.



Niisiis, Karl Sander Kase, mida tähendab sinu, noorteühenduse Res Publica ja Isamaa kui partei jaoks sõna “nats”? Kuidas seda sõna õigesti kasutada ja miks seda teie koalitsioonipartneri kohta pruukida ei sobi?

Need küsimused pole ainult sulle ja noortekogule, kes partei peajoone üle ei otsusta. Need on küsimused tervele Isamaale eesotsas nendega, kellelt loodaks ausat ja sisulist vastust: Mihhail Lotman, Jüri Luik ja Tõnis Lukas.



Kui teie koalitsioonipartner ei kvalifitseeru veel natsideks, siis mis neil sellest puudu jääb? Mis oleks piisav, mida nad veel tegema peaksid või teha saaksid, et natsi tiitel välja teenida?

Või kui see sõna on igal juhul lubamatu, siis kuidas neid teile meelepäraselt nimetada? Uusnatsid? Fašistid? Paremäärmus? Uustagurlikud populistid?

Kas kohasem oleks Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi võrdlus liputajad?

Püüame vast kokkuleppele jõuda, et nime vaevast pääseda ja n-sõnakese ümber keerutamise asemel sisulisemaist asjust rääkida.


Mis on – Karl Sander Kase sõnavara laenates – häbiväärsem ja räigem: kas kõige eelkirjeldatuga silma paistva partei natsideks nimetamine või nende iga hinna eest valitsuses hoidmine ja riigi lammutamine nendega käsikäes?






Eesti Päevalehte kirjutatud repliik. Illustratsioonid: kaadrid Leni Riefenstahli dokumentaalfilmist "Tahte triumf" ("Triumph des Willens", 1935).

Comments

Popular posts from this blog

Me peame rääkima konservatiivsusest

Kui on Helme, näita ust