Kui on Helme, näita ust

Kui ajakirjandus loobub faktidest ja muutub kõhutundepõhiseks, pole see enam ajakirjandus.

Laupäeval toimus Hirvepargis valitsuse tagasiastumist nõudnud meeleavaldus, kus muuhulgas sai näha plakatit “Kui on Helme, näita ust”. Sündmuse vastukajana ilmus pühapäeval Postimehe veebis ja esmaspäeval paberlehes peatoimetaja Peeter Helme arvamus, mille totaalset sõda kuulutav pealkiri oli laenatud Goebbelsilt. Loos väitis peatoimetaja, et tema onu Mart Helme juhitud partei olevat liikumas poliitikamaastiku tsentrisse ja opositsiooniparteid äärmusse, ning andis mõista, et protest valitsuse vastu olevat viimaste organiseeritud. Sama kinnitas Peeter Helme teisipäeval ETVs.

Meeleavaldust korraldada aidanud parteitu kodanikuna tunnen kohustust vastata.




Alustame sellest, et peatoimetaja väide, nagu oleks meelevaldus erakondade korraldatud, ei vasta tõele. Meeleavalduse korraldas “Jah vabadusele, ei valedele”, mida on parema sõna puudumisel nimetatud liikumiseks. Need on inimesed, kes on mures Eesti saatuse pärast olukorras, kus valitsusse kuulub avalikult natsismilembene partei EKRE, kelle autoritaarseil ambitsioonidel on suur ühisosa idanaabri presidendi ideoloogiaga. Olukorras, kus selle partei ainuvõimu-taotlust keegi ei ohjelda, sest ülejäänud kaks koalitsioonipartnerit on pantvangid Mart ja Martin Helme käes, kellest sõltub valitsuse püsimine. Isat-poega teavad seda suurepäraselt ja teevad, mis pähe tuleb, sisuliselt dirigeerides terve valitsuse tegevust.

Ülejäänud kahest valitsuserakonnast üks üritab helmepartei ideoloogiat kopeerida ja teine, kel on kehtiv koostöölepe Putini parteiga Ühtne Venemaa, on valdavalt tegelenud koalitsioonipartneri vastutustundetu möla ja vusserdamise välja vabandamisega.





See olukord pole oht mitte ainult Eesti demokraatiale, mille Mart Helme on lubanud purustada. See on eksistentsiaalne oht Eesti riiklusele: oht valgevenestuda, kaotada iseseisvus ja naasta Venemaa mõjusfääri. See pole pelk erakondade lehmakauplemine, mida õlgu kehitades ignoreerida. See puudutab igaüht, kes siin elab.

Mullu oli äärmuslaste võimuletulek eestlaste suurim hirm. Seda kardeti rohkem kui majanduskriisi, rohkem kui immigratsiooni, isegi rohkem kui keskkonna hävimist. Nüüd on hirm täitunud ning pole ime, kui paljud Eestist, vabadusest ja iseseisvusest hoolivad inimesed ei saa toimuvat käed rüpes pealt vaadata – sõltumata sellest, kas nad kuuluvad erakondadesse või mitte.

Siit iganeljapäevased piketid Stenbocki ees, siit ka laupäeval toimunud Hirvepargi meeleavaldus. See on sõna otseses mõttes sõltumatu kodanikualgatus. Kümneist inimestest, kes meeleavalduse korraldamisse panustasid, kuulub minu teada erakondadesse kolm. Algatusel puudub hierarhiline struktuur, neil kolmel pole suuremat hääleõigust kui kõigil teistel. Seega on Peeter Helme etteheide, et tegu oli erakondade korraldatud üritusega, lihtsalt vale. Rääkimata sellest, et meeleavaldusele käis veel sadu inimesi, kes parteidesse ei kuulu.




Võimalik, et Helme lihtsalt ei teadnud seda kõike. Säärane informeerimatus ei näita ajakirjaniku puhul professionaalsust, peatoimetajast rääkimata, aga mis seal ikka. Eksimine on inimlik, nagu juba kirikuisad ütlesid. Ent samad kirikuisad lisasid, et ainult arutu jääb oma eksituse juurde kindlaks. Ja Peeter Helme jäi, põhjendades oma väidet ETVs “kõhutunde” väljendamisega, mis olevat arvamusartiklis lubatud.

Tekib küsimus, kas poliitilist seisukohavõttu, mis ei tugine ega püüagi tugineda faktidel, vaid peab lubatavaks sildistada midagi pelgalt kõhutunde põhjal äärmuslikuks, erakondlikuks või tühjaks tundlemiseks, saab veel pidada ajakirjanduseks või sobiks paremini mõni muu sõna. Näiteks propaganda.




Natsisõnad ja revolutsioon
Peeter Helme sõnutsi ei püüa ta eristada oma isiklikku arvamust peatoimetaja-positsioonist, kuid ei suru ka oma arvamust kolleegidele peale. Arvamusloo pealkirjaks pandud Goebbelsi hüüatust “Kas te tahate totaalset sõda?” (originaalisWollt ihr den totalen Krieg?”) nimetas ta väga õigesti kasutatud ja äärmiselt kohaseks kujundiks, lisades, et praeguses olukorras saamegi sisulistest asjadest rääkida vaid tugevaid sõnu kasutades.

Siinkohal tasub meenutada kevadet. Aprillis sai Peeter Helmest Postimehe peatoimetaja. Kui sama lehe ajakirjanik Vilja Kiisler kritiseeris helmeparteid ja selle häälekandjat Uued Uudised ning võrdles nende tegevust konna keetmisega, tundis värske peatoimetaja end häirituna, kutsus Kiisleri vaibale ja heitis talle ette sõnastuse liigset agressiivsust. Ühist keelt ei leitud, Kiisler lahkus Postimehest.




Samuti aprillis ründasid äsja ministreiks tõusnud Mart ja Martin Helme oma pöörasuse poolest kurikuulsas raadiosaates taas kord rahvusringhäälingut, tembeldades selle ajakirjanikke agressiivseiks ja ähvardades sekkuda. Sellest piisas, et ERRi juhatus ehmuks ja kutsuks helmekriitilise saatejuhi Ahto Lobjaka vaibale, kus viimase sõnutsi pakuti talle valikut enesetsensuuri või töölt lahkumise vahel. Lobjakas valis lahkumise.

Paistab, et tugevate sõnade lubatavus või lubamatus sõltub sellest, kas need sõnad on helmepartei poolt või vastu.

Aga millised sõnad on üldse tugevad? Küllap ühed tugevamad, mõjuvaimad sõnad on seotud vägivalla ja sõjaga, ja nende seas omakorda on ilmselt tõhusaimad need, mis seotud Kolmanda Reichiga. Helmeparteilased teavad seda une pealt. Ere hiljutine näide on Jaak Madisoni holokaustile viidanud üleskutse saksakeelse natsiterminiga die Endgültige Lösung (lõplik lahendus). Sõna kostis üle seitsme maa ja mere, avalikkus kajas vastu, natsisümpaatiatega publik juubeldas. Natsisõnade agressiivsel mõjul pole võrdset.




Veel üks mees, kes teab natsisõnu, on Peeter Helme, kes kirjanikuna avaldas tänavu ulmeromaani “Haakrist ja ajarelv”, ja peatoimetajana pealkirjastas nüüd oma arvamusloo Goebbelsi tsitaadiga.

Tõepoolest, kahtlemata on Reichi propagandaministri poolt Teise Maailmasõja pöördepunktis, natside allakäigutee hakul välja käratatud “kujund” tugev ja tõmbab tähelepanu. Aga kuivõrd peatoimetaja Helme tahab ühtlasi, et asju julgetaks nimetada õigete nimedega, siis seda tehkemgi.

Natsitsitaat on natsitsitaat, mitte mõni suvaline süütu kujund. Ja kui natsitsitaati on teadlikult kasutatud tähelepanu tõmbamiseks, siis võiks seda julgeda tunnistada. Mitte püüda väita, et toda lugu pannakse tähele pelgalt tänu autori perekonnanimele. Või ka ühelt poolt, et kõigist ajakirjanikest olekski aus teha selgeks oma positsioon, oma sümpaatiad ja antipaatiad – tõepoolest, miks mitte –, aga samas teistpidi pugeda igikulunud kolumnististambi varju, milleks on võte “kaks lolli äärmust, ühed mustad mõlemad – mina, tarka, keske’ella”. Või ka “mulle sümpaatne perepartei keske’ella”. Ja kui partei on sümpaatne, siis ei maksaks nende kaela ajada omaenda ideid, mida ise on juba ammu promotud – nagu oksüümornlik konservatiivne revolutsioon.




Konservatiivse revolutsiooni suurepärasest algusest ja selle teostumiseni viivast sõjast kirjutas Peeter Helme õhinal ja lootusrikkalt juba viis aastat tagasi. Ja kolm aastat tagasi kuulutas ta, et Eesti vajavat ühendavat konservatiivsust, ning selgitas ka, mida see tähendab: konservatiivsus on “amorfsus, olukorrale vastava kuju, vormi ja retoorika võtmine”. Mitte ideoloogia, vaid eluhoiak. Kindla sisuta.

Ei tahaks uskuda, et Eesti vajab eelkõige amorfsust ja oportunismi. Või et et Eesti ajakirjandus just seda vajab. Või ka suurim päevaleht - isegi kui selle sihiks pole mitte ajakirjanduseetika, vaid rahvuse, keele ja kultuuri säilimine.





Eesti Päevalehes ilmunud lugu. Fotod: Kei Martin ja siinkirjutaja.

Comments

Popular posts from this blog

Me peame rääkima konservatiivsusest

Isamaa, Breivik ja olematud natsid