Tõe alahindamise helmeetika

Tõde on üle hinnatud, kuulutas Vahur Koorits hiljuti Sirbis. Kui tõsiselt seda väidet võtta või kuidas hinnata? Kohe järgmiseks kinnitas Koorits, et inimesi ei huvita tõde, vaid omakasu. Niisiis hindavat inimesed tõde madalamalt kui omakasu, tõde aga hinnatavat sellegipoolest liiga kõrgelt. Tuleks hinnata madalamalt. Koorits ei täpsusta, kui madalalt just, ent ilmselt mitte kuigi kõrgelt. Teisisõnu: tõde pole kuigi oluline väärtus.

Need lennukad väited toovad meelde valetaja paradoksi. Kui Kooritsal on õigus, siis ei tasu tema juttu eriti tõsiselt võtta – tema enda sõnadest lähtudes ei tohiks seda üle hinnata, vaid pidada pigem väheoluliseks. Ja teisalt: kui tal pole õigus, kui tema teesid ei vasta tõele, siis pole ammugi põhjust neid tõsiselt võtta. Võime neid tõde kõrgelt väärtustades tühiseks pidada.


Väljasurnud loomi: Brachyrus laticeps.



Aga ärme kiirusta, pigistame ühe silma kinni ning küsime teksti eesmärgi järele. Kas eesmärgiks saaks olla omakasu kui kõrgemalt hinnatud väärtus? Kahtlane. Mis kasu saaks Koorits kui ajakirjanik lõigata väitest, et tõde pole oluline või et teda kui inimest see ei huvita? Säärane ajakirjandusliku kutse-eetika ühe põhiväärtuse eitamine lõhnab pigem sümboolse professionaalse enesetapu järele.

Siia võiks nüüd panna punkti, meenutades saksa rahvatarkust, millest olla lugu pidanud Wittgenstein: oma persest kõrgemale ei situ.

Just seda paistab Koorits oma vastuolulise jutuga üritavat. Tema tekst jookseb kiiresti ja korduvalt puntrasse nõrga argumenteerituse, logiseva loogika ja refleksiivsuse nappuse tõttu. Lennukate väidete enesekohastele tagajärgedele pole tähelepanu pööratud. Kuid jätame ka punkti esialgu panemata ja proovime teisest otsast kaugemale kaevuda.

Koorits lõpetab tõdemusega: “on ohtlik väita, et minu arvamus on Tõde või et mina tean Tõde”. Refleksiivses plaanis tõmbab ta sellega oma autoripositsioonil veelkord vaiba alt. Kannab ju kogu tema teksti, ka todasama väidet selgelt veendumus, et selle autor teab ja esindab tõde ning on pädev seda adekvaatselt hindama.



Väljasurnud loomi: ürghunt (Canis dirus) ja smilodon.



Ehk teeb suurtähelisus siin vahe sisse? Jah, enamasti peetakse suurtähega Tõe all silmas mingit kõrgemat, absoluutset, metafüüsilist Tõde, loos kasutatud väiketähega tõde paistab aga olevat kõigest teadmine sellest, kuidas asjad tegelikult on. Neil tõekäsitustel on aga suur ühisosa, nad saavad ka kattuda. Kuidas? Argikasutuses on kõige üldlevinum ja igapäevasem just arusaam tõe vastavusest tegelikkusele, ja veendumus üheainsa kõrgeima Tõe puudumises on siin ja praegu vaat et sama valdav, seda vähemalt avalikus, üldtunnustatud mõtteruumis. Seeläbi täidab too aristotellik tegelikkusele vastavuse kriteerium oma näilises tagasihoidlikkuses sisuliselt kõrgeima tõe aset. Temast kõrgemat lihtsalt pole. Nii et suur või väike algustäht on siin juba kartul-kardul, poteito-potaato. Tõde on tõde on Tõde.

Sedasama ühte, parema puudumisel kõrgeimat tõde asjade tegelikust olemisest Koorits igasuguse kahtluseta kuulutabki. Artikli leitmotiivid on tegelikult ja fakt: autor on kursis faktitõega ja edastab kaljukindlas kõneviisis, mööndusteta kõikehõlmavaid tõdesid ja üldistusi inimeste ja nähtuste tegeliku olemise kohta. Oponendid on kas ignorandid, kes pole end tõsiasjadega kurssi viinud (kliimaeitajad) või kui ongi kursis, siis valetavad sihilikult (rassistid, populistid). Ärme takerdu hetkel nende hinnangute võimalikku paikapidavusse, vaid pöörakem tähelepanu teksti tõepretensioonile. Kui Kooritsale teevadki “muret paljud artiklid, mille autorite varjatud eeldus on, et tema ise teab tõde ja teised on rumalad ja kergeusklikud”, siis tema enda loo samasugused või isegi kaugemale ulatuvad eeldused talle muret ei tee. Ta on oma ilmselges tões kindel. Teatud huvi tõe vastu, mida inimestel polevat, on tekstis vaieldamatult olemas, kuigi see huvi pole ehk nii suur, et omaenda väidete tõeväärtuse järele küsima hakata.


Väljasurnud loomi: Arheoteerium (Archaeotherium).



Jäädes mõistliku eelduse juurde, et Koorits on inimene, tuleb vist järeldada, et ta räägib oma üldistustes mitte niivõrd endast, kuivõrd teistest inimestest. Ja tõesti, näiteiks toob Koorits eelkõige neid inimesi, kellega ta ei nõustu või kelle suhtes ta on kriitiline nagu juba mainitud kliimaeitajad, rassistid ja populistid. Nimeliselt on ära mainitud EKRE, Keskerakond, Savisaar ja Le Pen. Aga pole ka päris nii, nagu oleks ainult kaht sorti inimesi: Koorits ja teised. On veel näiteks François Hollande ja Emmanuel Macron, kes sarnaselt Kooritsale ja erinevalt Le Penist saavad hästi aru, kuidas asi tegelikult on, ja talitavad vastavalt. Tundub, et inimkond jaguneb oma suhetes tõega vähemalt kolmeks: 1) tõeteadjad, kes tõde ka tunnistavad (näiteks Koorits ja Hollande); 2) tõeteadjad, kes tõde ei tunnista (näiteks rassistid); 3) pimeduses kobajad, kes tõde ei tea ega tunnista (näiteks kliimaeitajad).

Nii inimliku tõe-suhte kui ka inimliku käitumise aluseks on Kooritsa järgi aga, nagu juba jutuks oli, huvi, täpsemalt omakasu kui põhihuvi. Sellest lähtuvad nii tõe mittetunnistamine kui (vähemalt osalt) ka mitteteadmine, mis võib samuti olla sihilik. Näiteks kliimaeitajad väldivad igasuguse analüüsita endale ebameeldivaid järeldusi, uurimata olemasolevat andmestikku. “Inimesed ei otsi faktitõde, vaid omaenda juba väljakujunenud seisukohtadele kinnitust,” nendib Koorits. Kui tervele inimkonale viitav üldistusaste kõrvale jätta, siis jah, nähtus nimega kinnituskalduvus on psühholoogias hästi tuntud ja uuritud. Kooritsa tekst näitlikustab seda kalduvust suurepäraselt. Näiteks räägib tema väitele “pole mingit põhjust arvata, et liberaalide ja konservatiivide kognitiivsed võimed erinevad millegipärast suuresti, mistõttu nad näevad maailma erinevalt”, vastu olemasolev andmestik – hulk uuringuid, mis taoliseks arvamuseks põhjust annavad.


Väljasurnud loomi: ürglind (Archaeopteryx litographica).




Prillikivina puhas meedia
Võtame veel ühe, keerulisema ja huvitavama näite: Koorits raiub nagu rauda, et praegust populismi tõusu nii meil kui mujal ei saavat seostada “vaevalt kümme aastat tagasi alanud ühismeedia mõjuga”. Seda väidetavalt kahel põhjusel: 1. “Selle üle, miks pole maailm selline, nagu meile meeldiks, on aru peetud aastasadu. Patuoinaid, kelle poole süüdistav näpp sirutada, on olnud igasuguseid...” – varem näiteks televisioon. 2. Populismi ajalugu on “palju pikem kui ühismeedia oma”.

Nii sürrealistlikku õlgnukku vaadates hiilib keset suurt suve vastlatunne hinge. Võtame algusest: kas üleolev toon kauakestva arupidamise suhtes peab tähendama, et mida kauem kestnud arupidamine, seda mõttetum ja tühisem? Näib nii. Inimkond on maailma üle arutlenud üle veerand miljoni aasta, aitab juba, kaua võib. Lõpp arupidamisele, mingem edasi häälutuste ja tekstidega, mis arupidamiseks kuidagi ei kvalifitseeru. Nagu mõned arvamusartiklid.

Nali naljaks – populismi praegune tõus pole mitte niivõrd maailm (taevasmaa, kõik olev, universum), kuivõrd üks konkreetne osa sellest. Ühiskondlik-poliitiline protsess, mille analüüs peaks kuuluma eelkõige mõistmise, mitte niivõrd meeldimise-mittemeeldimise või süüdlase otsimise valda. Koorits ei aita meid selle nähtuse mõistmisel kuidagi edasi, ei paku alternatiivset analüüsi, vaid lihtsalt eitab meedia ja populismi seost, tehes seda sisuliselt absurdsete argumentidega. Ajades segi kategooriad nagu tekitaja ja mõjutaja, ainupõhjus ja kaaspõhjused väidab ta tõsimeeli, et kui nähtus A on tekkinud varem kui nähtus B, siis B ei saa mõjutada A-d. Umbes nii, et kuna ema on vanem kui laps ja uni on vanem kui nad mõlemad kokku, siis järelikult ei saa imik ema unerežiimi pea peale keerata.


Väljasurnud loomi: Doedicurus ja Glyptodon.



Lisaks anakronistlikele loogikauperpallidele on Kooritsa eitus vastuolus meie parimate faktiteadmistega kommunikatsiooni- ja meediatehnoloogia mõjust inimsuhteile, sealhulgas poliitikale. Margus Ott, kelle populismi- ja meediakäsitluse vastu Kooritsa lugu paistab suunatud olevat, mainib tuntud ajaloolise näitena revolutsioonilise trükitehnoloogia rolli Lutheri usupuhastuses ja selle tagajärgedes. Samuti on piisavalt uuritud ja kinnitust leidnud uuemate meediumite mõju poliitikale, sealhulgas populismile – olgu siin näiteks kasvõi rämpstelevisiooni mõju Berlusconi tõusule Itaalias ja Facebooki mõju Trumpi tõusule Ameerikas. Eelkõige, aga mitte ainult viimase meediaplatvormiga seoses kasutaksin siinkohal sooja ja hubase sõna ühismeedia asemel meelsamini uudissõna jälplad, mis on Indrek Ibruse lühend sõnast jälgimisplatvorm.

Jälplate ja populismi suhete osas täpsustagem esmalt, et jälplate aeg ei alanud mitte kümmekond, vaid ligi kakskümmend aastat tagasi. Suurim ja võimsaim jälpla Facebook pole kaugeltki vanim, kuid temagi sai tänavu juba viisteist. Käimasolev populismi tõus jääb käesolevasse kümnendisse, jälplate suure ja aina kasvava mõju ajastusse, mistõttu jälplate ja populismi seoseid on üsna võimatu eitada. Kooritsa väitega, et EKRE “esindab poliitilist traditsiooni, mis ulatub vähemalt 1990. aastateni” võib nõus olla, kuid need juured ei kinnita kuidagi jälpla mõju puudumist populismile nii meil kui mujal. Dodo esindas bioloogilist traditsiooni, mis ulatub vähemalt neli miljardit aastat tagasi, kuid see ei tähenda, et kokkupuude inimesega tema saatust ei mõjutanud. Eesti paremäärmuslik-marurahvusliku traditsiooni lähiajalugu ei toeta Kooritsa teesi meediamõju puudumisest, vaid pigem räägib sellele vastu. Olid ju tolle traditsiooni jälpla-eelsed esindajad marginaalsed, märkimisväärse mõjuta pisiliikumised, nende jälplakümnendi algul moodustunud mantlipärija on aga kümnendi lõpuks jõudnud valitsusse ja dikteerib avalikku diskussiooni.


Väljasurnud loomi: dodo ehk dront (Raphus cucullatus).



Lühidalt kokku võttes – Kooritsa mõttekäigud ripuvad õhus nii detailides kui tervikuna, nii faktide kui loogika poolest. Argumendi vorm on näiline, laguneb pilgu all juhuslikeks tükkideks: üks roheline, teine vasakule, ilma nõela pistmata. Kuid paradoksaalsel kombel annab just see läbiv, põhjalik, ülesehituslik suvalisus ja tõekaugus põhjust seda teksti vähegi tõsiselt võtta või sellele tähelepanu pöörata. Mitte käsitletud problemaatika – tõe, populismi ja meedia hetkeolukorra – analüüsina, vaid sellesama olukorra sümptomina. Põlastades irooniliselt hädaldamist tõe kehva käekäigu pärast ja ohtraid artikleid selle kohta, et tõega on halvasti, valitsevad valefaktid jne, illustreerib Koorits elavalt seda, kuidas ja miks niinimetatud hädaldamisel on alust. Seda olukorda nimetatakse sageli “tõejärgsuseks”, aga kuna see on sisuliselt üpris problemaatiline sõna, räägime selle asemel siinkohal maakeelsemalt udukudumisest.


Tihenev udu
Praeguse udukudumise aja iseloomulik tunnus pole mitte valetamine ega jama ajamine, mida on alati palju olnud. Meie aega iseloomustab jama ja udu progresseeruv normaliseerumine, üha valdavamaks muutumine avalikus mõtteruumis, meedias ja poliitikas. Põhirolli ei mängi siin mitte oksüümoronlikult nimetatud “valefaktid” ehk tõsiasjade esitamine vääriti või nende asendamine väljamõeldistega. Faktivigu saab parandada, see pole keeruline. Põhirolli mängib tõe kriteeriumite – argumentide ja põhjendatud arutelu mandumine, millest paar aastat tagasi kirjutasin kui argumendijärgsusest ja arutelujärgsusest. Tõsiasjade pilastamine on kooruke, iva on nende tellingute kadumine või muutumine, millele toetudes tõsiasjadest üldse saab rääkida kui tõsiasjadest, eristada tõde valest, fakti väljamõeldisest. Ahto Lobjakas on seda kirjeldanud ratsionaalsuse reegleile apelleeriva arutlusprotseduuri autoriteedi hajumisena: asi pole “tõdede ja faktide müstilises ning kahetsusväärses kadumises, vaid üldkehtivate ratsionaalsete protseduurireeglite autoriteedi murenemises”.

Selles udukudumise raamistikus saab selgeks, et Kooritsa tõekriitika vorm on oma tõde alavääristava sõnumiga kooskõlas. Ka omakasu ja tõe robustne, kummaline ja mitmeti küsitav vastandus muutub arusaadavamaks. Meediaruumis, mille põhihuvi paistab üha enam olevat uske ja tõdesid klikkide kaudu rahaks konverteerida, võrdub sõnumi kasulikkus tema klikitavuse, mitte tõeväärtusega. Tõeväärtus võib klikiväärtust hoopis kahjustada. Kui proovida Kooritsa teese kuidagi tõenäolisemaks ja adekvaatsemaks sõnastada, öeldes näiteks “tõde on kombeks retooriliselt kõrgelt hinnata, ent kui on valida tõe ja omakasu vahel, kipuvad inimesed praktikas sageli, võib-olla isegi enamasti valima omakasu”, siis tõeväärtus küll kasvab, kuid klikiväärtus langeb nulli lähedale. Klikid on rahaline kasu, mida tõele eelistada, aga ühtlasi on meedial moraalselt kasulik säärase eelistuse kahjulikke mõjusid eitada ja esineda tõepretensiooniga. Kaudselt on see kasulik ka rahaliselt, sest tõde on siiski hinnatavam väärtus kui vale. Ka usaldusväärsust saab müüa.


Väljasurnud loomi: megateerium (Megatherium americanum).



Just siit paistavad võrsuvat Kooritsa sõnavõtu põhiprobleemid. Tõe ja selle staatuse küsimärgistamine ei pruugiks ju iseenesest udukudumist tähendada. Vastupidi, küsides tõe määratluse ja asendi järele tõsimeeli, põhjendatud analüüsi ja arutelu vormis võib üritada udu hajutada. Tihedaimat udu koob tollest vormist loobumine: loogilise aruteluraamistiku, põhjenduste ja argumentide asendamine uduga. Udukudumine mitte ainult pisiasjus nagu faktid, vaid ulatuslike udust mõttekonstruktsioonide kudumine udust vundamendile ja udutellinguile. Sedasorti konstruktsioonid on tõusva populismi, Tõnu Viigi terminit kasutades uusarhailise poliitika tuum ja tuumakütus.

Näiteks debatitehnika, mida inglise keeles nimetatakse Gish gallop ja meil on nimetatud senjöörisööstuks, aga selle tuntuimate eestimaiste esindajate järgi võiks nimetada ka helmeetikaks: suvaliste, eelkõige pseudoargumentide pritsimine säärases tiheduses ja koguses, et kerkivat udu raiu või kirvega, selle hajutamine on enam-vähem lootusetu. Töömaht läheb ületamatult suureks.

Mida rohkem arutelujärgsust toota, seda enam muutub see üldiselt vastuvõetavaks arutelu normiks. Struktuurne udu aina kosub isevõimenduvas, iseend paljundavas taastootvas tagasisideahelas, kuni muutub stephenkingilikult kõikeneelavaks. See udu ei tihene järsku, pauguga, vaid piiskhaaval, tasapisi. Kooritsa artikkel on väike piisk võrreldes udulaamadega, mida nii arhailine poliitikaskeene kui meedia süstemaatiliselt üles lõõtsuvad, ent seegi piisk toetab kõige põhilisemal, struktuursel tasandil igasugu helmeetikute – kliimaeitajate, rassistide, populistide – udukudumist, millele ta pealtnäha justkui vastu astuks, võib-olla isegi heas usus.

Ja pilt aiva hägustub, kuni me ei näe enam oma ninaotsagi puudutada, ega tee enam mingit vahet oleval ja mitteoleval, tõel ja mittetõel. Kõik saab tähtsusetuks ja vajub sügisuttu.




Väljasurnud loomi: Kolumbia mammut (Mammuthus columbi).


Sirpi kirjutatud lugu.

Comments

Popular posts from this blog

Me peame rääkima konservatiivsusest

Kui on Helme, näita ust

Isamaa, Breivik ja olematud natsid