Räägime siis, kurat, eesti keeles

Aastavahetusel avaldas erakond Isamaa jälplas reklaamklipi, milles partei parlamendifraktsiooni liikmed lubasid hoida ja kaitsta emakeelt ning kutsusid teisigi selleks üles. Esmapilgul lihtsalt veidi piinlikult issihuumorlik katse näidata end muhedate rahvusonklitena, aga veidi järele mõeldes on asjal ehk enamgi jumet. Iva on teemas märksa rohkem kui isamaaparteilt muidu ootaks, eriti nüüd, pärast Kaia Iva lahkumist. Või ka rohkem kui praegusest poliitikast laiemaltki ootaks. Kuigi ivad ei pruugi olla päris need, mida reklaamijad tahtsid edasi anda.



Esiteks tore, et parteilased tahavad alustada endast, sest eks nende emakeel ole nagu poliitikuil ikka, pehmelt öeldes keskpärane. Arenguruumi on omajagu, nagu Vilja Kiisler Päevalehes selgitas. Teiseks, konkreetsemalt paistavad parteilaste arust põhiprobleemiks olevat võõr- ja laensõnad. Kuhu see keelehoolde kurv meid viib, kui see tõmmata mitte nüüd lõpmatusse, aga kasvõi arssinakese edasi?


Võtame algatuseks laensõnad: "isamaa" on eesti keeles tõenäoliselt tõlkelaen saksa Vaterlandist, nii et see on üks sõna, millest loobuda. Või siis "seeder" – mitte ainult võõrsõna, vaid ka võõrliik. Ei kasva me maal, ütleb ärkamisaegne laul. Üks eestimeelne, kõige võõraga võitlev partei ei või endale kuidagi sellise nimega esimeest lubada, see tuleb nüüd küll, aitsih-aitsahh, kähku eestistada. Ütleme näiteks Helir-Valdor Viljakandvat-Mulda-Onküllalt-Igalpool kõlaks hoopis tummisemalt, rahvuslikumalt, kuigi needki sõnad tulevad baltisaksa pastorilt, kes saksa laulu eestipärastas.





Nali naljaks, on ka tõsisem iva. Räägitakse, et keel on olemise koda. See, millist keelt, mis sõnu ja kuidas me kasutame, määrab meie mõtlemise ja olemise. Koda, tare või ka maja võib aga arhitektuurse metafoorina eksiteele juhatada, viies mõtted millelegi muutumatult püsivale, mis kord rajatuna peaks võimalikult kauaks võimalikult paigale, võimalikult samaks jääma. Selline on surnud keel, näiteks ladina keel, milles saab küll ka olla, aga mida keegi enam emakeelena ei räägi.

Elav keel, näiteks eesti keel on olemise kasvav, arenev ja muutuv vorm, kojana pigem teokarp kui maja. Tigu võtab ümbritsevast keskkonnast materjali ja kasvatab kojale keerde juurde, keel areneb teistest keeltest materjali ammutades. Vähemalt pool eesti sõnavarast on kunagi kuskilt laenatud, kuid omaks võetud laenu nagu põlistüvedest kokku pandud liitsõna "isamaa" ei peagi keegi enam võõraks. Oma keeles läbi mõeldud, oma tähendusega täidetud laen ongi juba oma keel. Nii et võõr- ega laensõnad pole iseenesest miski, mis elavat keelt tingimata kahjustaks või suretaks. Ka parasiitsõnad mitte. See kõik on tühi-tähi.



Keelt kahjustab, inetab ja suretab olemise – ehk elava mõtte, tähenduse – kadumine keelest. See juhtub näiteks siis, kui võtta muukeelseid mõisteid üle toorelt, naha ja karvadega, neid omas keeles korralikult läbi mõtlemata, selgitamata, süsteemi seadmata. Aga juhtub ka siis, kui võtta oma keeles olemasolevaid sõnu ning venitada ja lahjendada nende sisu ja tähendust niikaua, kuni järele jääb tühjus.

Poliitika ja reklaam on kaks põhivaldkonda, mis teevad mõlemat, tihti koostöös. Keelt parasiitlikult kaubamärgistades, loosungeiks ja tühikargamiseks keerates on nad nagu majavamm olemise kojas. Ja see on nüüd koht, kus tõepoolest on vaja keelt hoida ja kaitsta, sest kui koja määndumisele piiri ei pane, võib koda lõpuks kokku kukkuda ja kojas olev seeläbi otsa saada.





Näiteks? Ilusate eesti sõnade tähendusest tühjaks imemise, parteilisteks sõnakõlksudeks muutmise ja pea peale pööramise näiteks sobivad kasvõi "äraostmatus", "rahvuslus" ja "isamaa". Siin võiks ehk abi olla sellest, kui püüda sõnu poliittaagast vabastada, puhastada, kasutades neid sihipäraselt muus, mitteparteilises, mittetühises tähenduses. Selgitades, kui vaja: äraostmatus tähendab põhimõttekindlust, mis ei müü end mingi hinna eest, ja sugugi mitte seda, kui kellegi hinnaks on karjäär, soe koht kuskil lihapottide juures või sada tuhhi.




Muukeelsete mõistete toorimpordi puhul võib aidata tõlkimine, eesti keeles üle rääkimine ja läbi mõtlemine. Sealhulgas miks mitte ka võõrsõnu vältides, nagu isamaaparteilased soovivad. Esimene, vast olulisim meie olemist praegu määrav importnäide on "konservatiivsus". Eesti keeles tähendab see esmajoones alalhoidlikkust, ent kuna kahest end konservatiivseks kuulutanud parlamendiparteist üks soovib meil purustada demokraatia ja ründab regulaarselt riiklust, mille ta on võõrmõisteliselt tembeldanud "süvariigiks", teine aga toetab esimest, viljeleb lageraiet ja lammutab pensionisüsteemi, õõnestades samuti usaldust riigi vastu, siis mingist alalhoidlikkusest ei saa siin juttugi olla.

Millest saab? Sellest tuleks rohkem rääkida. Selges eesti keeles.




Õhtulehte kirjutatud lugu. Siinsed illustratsioonid Francisco Goya sarjast "Kapriisid".

Comments

Popular posts from this blog

Kui on Helme, näita ust

Me peame rääkima konservatiivsusest

Isamaa, Breivik ja olematud natsid