Mis su elu, va sitikas, koa maksab?

Ratsionaalsus on hea põhimõte, kui see on tegelik, mitte pseudo.

Ikka öeldakse, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Lihtne öelda. Kuidas sa keskendud uutele võimalustele, kui maja põleb, maailm variseb ja kogu ellujäämisest üle jääv jaks, kui seda üldse on, läheb sellele, et päästa, mis veel päästa annab? Pole õige hetk hakata põhiprintsiipe kaaluma või ümber vaatama või küsimusi esitada. Tuleb läbi ajada sellega, mis on, eks pärast kriisi näis.

Samas jälle pärast, paremail aegadel pole nagu erilist põhjust suures kriisis karastunud tarkvara uuendada. Ja nii ta jääb, ring kordub, kuni elu ise halastab ja kinni jooksnud põlvkonna välja vahetab.

Pead just ei annaks, et see meil ka seekord nii läheb, aga eelmine kord igatahes läks. Neoliberaalselt juhitud süsteem jõudis suurde majanduskriisi, läbis selle kurssi muutmata ja liikus otse edasi, kuni neoliberaalid troonilt tõugati. Oot, mis neoliberaalsus, hüüataks siinkohal pangaametnik ja kolumnist Peeter Koppel, kes kuulutab väsimatult kapitali täiuslikkust. Sellist asja nagu neoliberalism pole olemaski, ütleks ta: see on tühi silt, mida keegi pole suutnud defineerida.





No mõiste on üldtuntud ja definitsioone pole raske leida, ja vaevalt, et Koppel seda lugu loeb. Aga tõsi ta on, et mõisteid, eriti ideoloogiliselt nii laetud termineid tasub ikka üle defineerida – muuhulgas selleks, et sääraseid manöövreid vältida. Antud juhul võib seda teha vana ehk klassikalise liberalismi kaudu, mille ideaaliks on anda inimesele suurim vabadus, mis teiste inimeste vabadusi piiramata võimalik.

Uus majandus- ehk turuliberalism lisab siia idee, et eelkõige peab vaba olema majandus. Üksikisiku ehk indiviidi vabadus teostubki eeskätt majanduse kaudu, vabadel turgudel teiste indiviididega konkureerides. Neoliberalismi põhiteoreem seisneb selles, et mida vabamad on turud ja majandus, seda parem kõigile ja kõiges, sest turumajanduse kaudu tagab ettevõtlus ka kõik muud vabadused ja hüved nagu näiteks demokraatia.

Siin kerkib küsimus, kuidas lahendada üldise ja erahuvi võimalikud vastuolud. Kuidas ja miks peaksid ettevõtteile või turgudele korda minema muud hüved või huvid? Üks võimalik vastus on väita, et vastuolusid polegi, üldine huvi pole muud kui erahuvide summa. Teine, et konflikt on näiline ja turg kaotab selle, rakendades erahuvid üldise huvi vankri ette. Ettevõte taotleb kasumit, kuid ühtlasi loob üldist hüve, pakkudes vajalikke kaupu ja teenuseid, luues töökohti ja makstes makse. Maksustamine on küll sekkumine turu vabadusse, kuid harva läheb neoliberaalsus päris nii kaugele, et maksustamist või ka riigi turgu reguleerivat rolli täielikult eitada. Enamasti piirdutakse sooviga see võimalikult minimaalseks taandada.


Ainus ja igavene väärtus

Aksioloogilises plaanis kipub uusliberaalsus ülimaks hüveks või keskseks väärtuseks nihutama mitte niivõrd inimisiku, kuivõrd turumajanduse enda vabadust – kas siis otseselt või kaudselt, kõige muu aluse ja allikana. Selle ideoloogia eristav tunnus pole mitte turumajanduse või erattevõtluse üldine pooldamine, kuna suurt keegi ei argumenteeri tõsimeeli selles suunas, et inimkond võiks lähemas tulevikus nendeta hakkama saada.

Eristav tunnus on just kalduvus turgu absolutiseerida ning mõõta kõike muud turuväärtuses ehk rahas. Päris lõpuni sellega üldjuhul ei minda, aga pole haruldane kohata näiteks väiteid, et vaba turg (või vabaturumajandus, eraettevõtlus, kapital) on ainus väärtuse looja, milleta ei saaks olla mingeid muid väärtusi või ka, et ilma majanduse või rahata poleks elu või lausa ontoloogiliselt: poleks üldse mitte midagi. Rõhutan igaks juhuks, et ma ei võta neid lauseid laest, püüdes asja absurdi viia, vaid need on tegelikes aruteludes ette tulnud teesid, mis kõlavad ka praegustes kriisidebattides.

Reeglina põhjendatakse säärast aksioloogiat sedapidi, et turukesksus satub kõrgeimaks väärtuseks mitte asjana iseeneses, vaid muude väärtuste vältimatu eeltingimusena. Ent ka nõnda muutuvad muud väärtused teisejärgulisteks juba seeläbi, et nad ei ole sama lihtsalt välja arvutatavad kui turuväärtus. Kui neile turuväärtus siiski omistada, nende rahaline väärtus välja arvutada, siis mõõdupuuks ja seeläbi primaarseks, alusväärtuseks jääb ikkagi raha. Niinimetatud hindamatud väärtused - nagu, ütleme, memme musi - ei näeks tasuvusarvutuses majandustulemuste kõrval kuigi veenvad välja.

Või võtame õnneindeksi, mis väljendab küll väärtusi numbreis, aga pole sugugi rahvusliku koguprodukti suurusega korrelatsioonis. Rikkad rahvad pole tingimata õnnelikumad kui vaesed.






Eetilises plaanis on enesestmõistetav taotleda ülimat hüve. Kui ülimaks väärtuseks on majandusvabadus, siis järelikult on eetiline seada esiplaanile turgude ja eraettevõtluse huvid. Oleks ebaeetiline eelistada mingeid muid huve, kaasa arvatud inimindiviidi omi. Seeläbi paistab olevat eetiline anda ettevõtteile kui juriidilisele isikuile eeliseid eraisikute ees, näiteks vabastada ettevõtted tulumaksust ja nõuda seda eraisikuilt. Niisiis uusliberaalne eetika mitte lihtsalt ei eristu klassikalisest üksikisiku vabaduse eetikast, vaid mõneti lausa vastandub sellele.

Ettevõtete hierarhia sõltub turuosa suurusest, mis ei tähenda muud kui suuremat osa ülimas hüves. Nii on suurettevõtted väikeettevõtteist hüvelisemad ja rohkem kapitali on hüvelisem kui vähem kapitali. Samasugune hierarhia valitseb turgude seas: mida suurem turg, seda hüvelisem. Rahvusvahelised rahaturud on hüvelisemad kui taluturg, kus kaubeldakse kaalikate, käsitöö või grillitud nahkhiirtega.

Poleks eetiline kohelda hüvelisemat halvemini, piirates näiteks ainult suurkapitalile kättesaadavaid võimalusi makse optimeerida. Eetiline on jätta kõigile võrdne vabadus saada piisavalt suureks ja jõukaks, et neid võimalusi kasutada. Igaühel on ju vabadus ja võimalus neist osa saada, selleks pole vaja enamat kui asutada suurfirma.

Neilt alustelt saab tuletada vastuseid enam-vähem kõigile praktilistele küsimustele. Vastused on neoliberaalses mõttes ratsionaalsed ehk mõistlikud, kui nad lähtuvad turust kui alusväärtusest ja kõigi muude väärtuste tagajast. Mingeist muist väärtustest lähtumine või nende eelistamine oleks kui mitte täiesti vale, siis vähemalt irratsionaalne, ebamõistlik.

Nii paistab näiteks keskkonnakaitse neolib-tururatsionaalsuse seisukohalt irratsionaalsena, kui see hakkab ärihuve pärssima. Ratsionaalne on väita, et turg lahendab kõik, kaasa arvatud turuvälised – mitte just täiesti ebaolulised, aga siiski teisejärgulised – probleemid äriloogika abil, mis on turul oma tõhusust juba tõestanud. Too loogika näeb aga paratamatult kõige paremini just turuväärtust ja kaldub jääma suhteliselt pimedaks muude väärtuste suhtes. Nähtus, mida eesti keeles võiks nimetada äripimeduseks, tundub ilmnevat küllalt sarnasel moel paljudes vaidlustes, olgu tegu keskkonnakaitse või praeguse kriisiga.




Kuigi kõige-kõige neoliberaalsem poliitiline jõud pole meil praegu juba mõnda aega valitsuses, ei tähenda see, et neoliberaalsus ja äripimedus oleksid surnud. Kaugel sellest. Kumbki ehk ei lehka enam kõige värskemalt, kuid neil on endiselt omajagu nii sümboolset kui reaalset võimu. Mõlemad on ühiskonnas laialt levinud ja mõjukad, eriti muidugi ettevõtluse ja majanduse vallas, aga ka poliitikas ja ühiskonnas laiemalt.

Annab ju ideed turust kui põhiväärtusest üsna sujuvalt paaritada kõikvõimalike muude ideoloogiatega, kui ilmutada veidi paindlikkust ja tunnistada, kui vaja, ka muid väärtusi – tingimusel, et nende kõigi eelduseks ja olemasolu tingimuseks on võimalikult vaba turg, mis seetõttu peab jääma praktilistes otsustes primaarseks. Sel kujul on see idee üldjoontes söödav kõigile kaalukamaile poliitilistele jõududele ja siiani paistab ka avalik arvamus seda piisavalt toetavat. Turu vähegi karmim reguleerimine isegi mõnes üksikus suhteliselt marginaalses sektoris on silmapaistvalt ebapopulaarne mõte.

Eriti hästi on oma positsioone säilitanud äriloogiline arusaam ratsionaalsusest kui käegakatsutava kasu saavutamise vahendist. Võib vast lausa öelda, et see on valitsev ratsionaalsuse etalon.

Ehk ainult teadusel on võrreldavat ratsionaalset autoriteeti, kuid teaduse ratsionaalsus on spetsiifiline, erialati kitsalt piiritletud, võhikuile raskesti arusaadav ja mitmeti tõlgendatav, mistõttu see tururatsionaalsusele praktikas naljalt vastu ei saa. Formaalselt, suusoojaks võidakse teaduse autoriteet tunnistada kõrgemaks, vähemalt reaalteaduste puhul, aga kui jõutakse tegelike otsusteni, hinnatakse neidki enamasti ikkagi turu mõõdupuuga: eelkõige vahendi ja tööriistana, mitte iseenesest väärtuslikuna, põhiväärtuste kehastaja või sõnastajana. Ka teaduse väärtuse paneb lõpuks paika kõige alusmõõt – raha.


Valige, nüüd aeg teilt küsib

Vaatame käesolevat kriisi, kus erakorralises olukorras käivad vaidlused selle üle, kuidas kriisiga toime tulla. Kuna pandeemia näol on tegu sõna otseses mõttes elu ja surma küsimusega, siis riik sekkub nii piirangute kui toetuste näol nii inimeste kui ettevõtete vabadusse rohkem kui seda meil kunagi pärast nõukogude aega tehtud on. Käib tihe debatt piirangute pooldajate ja vastaste vahel. Viimaste arsenali kuuluvad ootuspäraselt äriloogika ja tururatsionaalsuse argumendid, millest käesolev lugu räägib. Mida kauem karantiin kestab, seda valjemalt need kõlavad.

Kui vettpidavad need argumendid on? Kui püstitada küsimus sel moel nagu Eesti Päevalehes tõlkena ilmunud tuntud Ühendriikide mõtlejate Peter Singeri ja Michael Planti loo pealkirjas "Kas päästetud elud ikka kaaluvad üles kaotatud SKP?", siis tundub vastus olevat olevat enamiku inimeste jaoks intuitiivselt jaatav, sest väärtused ei paista olevat hästi võrreldavad. Nagu kirjutas Rein Raud: kui keegi arvab, et inimelud on põhimõtteliselt vähem väärt kui rahvuslik koguprodukt, siis tuleks tal tuua algatuseks turule just enda oma.





Turuloogika jaoks on vastus aga intuitiivselt eitav. Enne sellelt positsioonilt esitatud väideteni jõudmist olgu täpsustatud, et Singer ja Plant ei aja õigupoolest otseselt tururatsionaalsuse asja, vaid ärgitavad mõtlema utilitaristlikus suunas, mis on küll paljuski sarnane, kuid mitte päris kattuvate väärtuste ja põhjendustega. Mõtlejatena ei kiirusta nad lõplikke järeldusi tegema, vaid esitavad võimalikke kahtlusi, mida tasuks kontrollida. Originaalis on too lugu pealkirjastatud mõnevõrra vähem provokatiivse küsimusega: millal muutub pandeemiaravi rängemaks kui haigus ise?

Selle küsimuse laenavad mõtlejad nina kinni hoides ei kelleltki muult kui maailma esiärikalt Donald Trumpilt, keda meilgi on kriisaja ühes iseloomulikumas äriloogikast lähtuvas tekstis tituleeritud ratsionaalseks demokraatliku riigi juhiks, kes kriisi algul esindanuvat ratsionaalsuse eetikat. (Siinkohal tasub meenutada, et Trump kuulutas viiruse esialgu pettuseks nagu ja hüsteeriaks nagu nii mõnigi veel.)

Tolle iseloomuliku teksti autor, PR-töötaja Andreas Kaju paistab olevat pettunud, et Trumpi ratsionaalsuse eetika on hiljem meedia mõjul taandunud. Tundub, et õigem oleks olnud üldise vabaduse ja heaolu säilitamiseks jääda julgelt tolle väidetava ratsionaalsuse eetika juurde, mis aitavat pandeemia vastu paremini kui empaatia. Kaju leiab, et keset kriisi avalikku arvamust vaadata on totter ja esitab äriloogika tüüpargumendi ainsa ratsionaalse valikuna: tuleb räigeist põhiõigusi piiravatest sekkumistest hoiduda, sest need tekitavat ühiskonnale suuremat kulu kui inimeste tähtajatu koju sundimine ja majanduse seiskamine.

Et kuluargument nõrgaks ei jääks, toetatakse seda tihti just empaatiaargumendiga. Seda teeb ka Kaju, tuues piirangute leevendamise positiivseks näiteks ja eeskujuks ühe maailma empaatilisema riigina tuntud Rootsi, kelle sotsiaaldemokraatlik valitsus teab, et nende strateegia toob nõrgemate seas rohkem ohvreid kui inimeste tähtajatu koju sundimine ja majanduse seiskamine.

Kui empaatiale rõhumine kõrvale jätta, siis tundub see üsna tüüpiline mõttekäik olevat vähemalt tururatsionaalsuse raamistikus peaaegu korralik argument – kuni me ei küsi, kust ikkagi tuleb see teadmine, et vähemate piirangute tee on parem, ja millega väited põhjendatud on.

Too küsimus aga paratamatult tekib, sest turuloogika põhjendatus kaldub enamasti jääma tasemele "nii on, sest ma ütlen nii". Seda taset ei saa pidada ratsionaalseks, põhjendatuks ega loogiliseks ka mitte äriratsionaalsuse enda kitsais piires.




Relvastatud pangaröövi puhul me ei arva, et valiku "raha või elu" ette seatud pangatöötaja peaks kaitsma oma või kellegi teise raha oma elu hinnaga. Kui kaalul on elu, siis on loogiline ohverdada raha, mis on siiski taastuv ressurss. Ja laibal pole vaja ühtki asja, ka mitte raha.

Me ei arva vast ka üldiselt, et sundseisus peaks raha kaitsma kellegi teise elu hinnaga, lastes näiteks raha säilimise huvides tappa pantvange, isegi kui nad on vanad, vaesed ja kehva tervise juures. Enamiku inimeste jaoks on intuitiivselt õige moraalivalik ikkagi raha ära anda. Sama kehtib heaolu ohverdamise puhul. Taas: eluta ei ole heaolu, need ei ole võrreldavad kaalukad väärtused.

Muidugi, intuitiivsed valikud ei pruugi alati olla õiged ja eks hüpoteetilisi olukordi saa konstrueerida igasuguseid, ka selliseid, kus kellegi elu ohverdamine tundub ratsionaalselt õigustatud valik. Aga põhidilemmat need ei kõiguta, nagu näitab kasvõi tururatsionaalset lähenemist täielikku absurdi keerav meem arutlusega selle üle, kas ei oleks praegu mõistlikum majanduse huvides hakata otsast nottima miljardäre, võttes nende raha ära ja suunates selle meditsiini, mis päästaks selle abil elusid, nii et kokkuvõttes jääks rohkem inimesi ellu ja kasvaks ka rahvamajandus.





Tegelikku eetilist dilemmat ei lahenda tüüpiliste udukudumistaktikatega nagu retoorilised hüüatused või helmeetiline turmtuli oma väidete sisukusele, koherentsusele ja tõeväärtusele tähelepanu pööramata (jah, vaatan ka sinu poole, Mihkel Kunnus). On muidugi tõsi, et inimesed on üldiselt surelikud ja kõiki elusid ei saa päästa ühelgi juhul, aga ükski truism ei põhjenda usutavalt vajadust ohverdada elusid, keda saab päästa.

Sama vähe saab võtta tõsiselt väiteid nagu "aga gripp" või "aga liiklusõnnetused", mille tühisust kinnitavad andmed. Ja samuti ei saa võtta tõsiselt pelka neoliberaalsete või üldse ükskõik milliste dogmade mehaanilist korrutamist.

Turuloogikat ei aita kimbatusest välja ka altruistlikuna esitada püüdev näiline vagunidilemma. Esiteks pole dilemma siin piisavalt selge, kuni valikute sisu jääb pelgalt usupõhiseks, nii et pole teada, milles valik õieti seisneb. Pelgast blufist ja soovmõtlemisest ei piisa, tuleb koguda tegelikud, võimalikult täielikud ja võrreldavad andmed ning viia need ühele mõõtkavale. Kuni seda pole tehtud, pole siin argumenti, pole millestki rääkida.

SKP liikumise ja surmade seos pole ka nii üheselt lihtne kui ehk võiks arvata. On ka andmeid pöördvõrdelise suhte kohta: suure majanduslanguse ajal keskmine eluiga tõuseb ja kiire majandustõusu ajal langeb.

Ja veel: isegi kui suudame esitada probleemi tegeliku, teadaolevate tingimustega vagunidilemmana, ei tähenda see, et dilemmal oleks üks vaieldamatult õige, lihtsalt välja arvutatav vastus. Jah, mida rohkem teame, seda informeerituma otsuse saame teha, aga sund teha eetiline valik ja võtta endale sellega kaasnev vastutus jäävad igal juhul.


Kuhu edasi?

Ma ei arva sugugi, et majandusmuret ei tuleks praegu tõsiselt võtta. Kindlasti tuleb.

Olen nõus, et valitsuselt tuleks nõuda selget eriolukorrast väljumise plaani, millega selle loo kirjutamise ajaks (22. aprilliks) ei paistnud veel olevat piisavalt tõsiselt tegeletud.

Ei tea ma parimat lahendust kriisile ega ka seda, kuidas selleni jõuda, kuid vaevalt et pseudoratsionaalsuselt oleks häid lahendusi loota. Kriitiline ja refleksiivne arutelu on üpris tõenäoliselt viljakam kui lõputu udukudumine, ideoloogiline poseerimine ja stampidega vehkimine mingeis külma sõja aegseis või veelgi vanemais kaevikuis.

Kui midagi on vaja viirusele ohvriks tuua, siis mõttekrampidest küll kahju poleks.






Sirpi kirjutatud lugu, siin kosmeetiliste kohendustega. Siinsed illustratsioonid: Bridget Riley.

Comments

Popular posts from this blog

Räägime siis, kurat, eesti keeles

Koroonakiri Vietnamist

Kui on Helme, näita ust