Kommunismiga viiruse vastu

Koroonakriisist räägitakse tihti militaarvõtmes. Vietnam on ennegi sõdu võitnud.

Tõsiseks läks asi märtsis. Lugege päevhaaval üles kõik paigad, kus te Vietnamis viibinud olete, nõudis külalistemajja saabunud maskis politseinik. Näitasin talle narmendavat maakaarti, millele olin meie liikumised pastakaga peale märkinud. Hulk kohti Põhja-Vietnami ühest servast teise ja kolmandasse. Väljavaade neid vastu ööd ükshaaval üles kirjutama hakata polnud kuigi vaimustav, eriti pärast pikka palavat sõidupäeva, kui ees ootas järgmine samasugune. Tühi paberimäärimine. Surmtõsine kordnik pidas mind äsja võõrsilt tulnud nakkuskandjaks, kuigi olin maal juba jupp aega.

Teised kohaliku delegatsiooni liikmed – arst ja kaks naist, ehk omavalitsuse esindajad –, tundusid leebemad. Üks noogutas mu jutule kaasa, lahke naeratus silmis. Vietnamlased on suured naeratajad, see käib etiketi juurde, aga jätab enamasti siira mulje. Neliku suid ja ilmeid polnud maskide varjust näha, kuid meie suhtlusraskused ei tulnud sellest, vaid keelebarjäärist. Nemad valdasid inglise keelt mitte rohkem kui meie kahekesi vietnami oma. Peaaegu mitte sõnagi. Püüdsin veel kord seletada, toksides telefoni lühikesi lihtlauseid, millega tõlkeäpp bambusse ei paneks.





Korravalvuri kahtlusi äratas mu vähem kui nädala vanune viisa, mille olin äsja üle Laose piiri käies hankinud, sest eelmine oli lõppemas. Too tegevus, mida nimetatakse viisajooksuks, võttis kahe piiriületuse ja kõigi ekstrate, mõlemal pool paberite täitmise, piiripunktide vahelise viiekilomeetrise eikellegimaa läbimise ja mõõdukalt üle paisutatud tasude maksmisega tunde, millele eelnes mitu päeva piirile rändamist, ent Laoses olin enne sealt välja tembeldamist viibinud tubli kümme minutit. Ainus põhjus see jant ette võtta oli Vietnami viisasüsteemi keerukus.

Vietnami riigikord on üldjoontes hiinalik: eeskujulikult kasvava turumajandusega riiki ainuvalitseb kommunistlik partei. Lääne pilgule eksootiline kooslus, aga kui nõukogude impeerium poleks samasse suunda tüürides kokku kukkunud, valitseks vast meilgi vabariigi asemel taoline dialektika. Selle praktilist rakendumist Vietnami moodi õnnestub suurel osal väliskülalistest kogeda juba enne riiki sisenemist: põhimoodus viisat saada on ametlik kutse kelleltki, kes peaks vist kutsutut käendama või tema eest vastutama. Tegelikult müüvad kutseid netis ettevõtted, kes ei tee kumbagi. Tellid, maksad, saad paari päevaga meilitsi vajaliku papri, piiril seisad sabas, esitad väljaprindi, täidad ankeedi, maksad veel ja viisa käes. Elementaarne.





Põnevamaks läheb, kui tahta Vietnamis viibida kauem kui kuu-paar. Viisat iseseisvalt, käendajata pikendada ei saa, nõutavat käendust netist osta ka mitte. Kutsekiri tuleb kohapealt osta ja see on õite kallis. Reisibüroo teenusena võib viisapikendus maksta märksa rohkem kui viisajooks, isegi kui viimane sisaldab lendu Bangkokki ja tagasi. Veidi ebamugavam, kuid väiksema hinna ja süsinikujäljega jooksuvõimalus on maismaapiiril. Vietnam on pikk ja kitsas, piiripunktini ei jää üldjuhul rohkem kui paarsada kilomeetrit, kuid liiklus on aeglane, nii et kokku läheb jooksule vähemalt päev.

Meid ajakulu ega kaugus ei heidutanud. Hea võimalus avastada uusi kohti, eelkõige mägesid kui üht põhimagnetit, mille pärast siia tuldud. Viisabürokraatiaga mässamine on enamikku riigi põhjaosast katva sakilise ilu kõrval tühi-tähi. Pealegi on peateed siin erinevalt mõnest muust Aasia riigist üsna siledad ja heas korras, ka mägedes. Lust kulgeda, igav ei hakka, merehaigeks ei jää, pidevalt löökauke otsima ei pea, vaatepilt paitab silma. Eks leidu ka sillutamata kitseradu, kus tuleb teepervel kõht sisse tõmmata, et veoauto küünra kauguseltki mööda mahuks, aga suuremate asulate vahel liikudes ei pruugi neile sattuda. Seekord jõudsime sääraste teeoludeni alles veidi enne Tây Trangi piiripunkti. Sealgi kompenseerisid kraavilaadset rada uhked vaated.




Mäed mägedeks, need on Vietnamis ikka olnud. Öömaju väisavad ja külalisi küsitlevad ametiisikud mitte. Tavaliselt nõuavad majutajad ise passi, sest seadus nõuab ööbijate jooksvat regamist politseis, ent sellega ametlik huvi piirdubki. Käesolev koroonadelegatsioon oli kriisiaja nähtus, värskem kui kontaktivaba kraadimine ja tervisedeklaratsiooni täitmine, mida oli juba kord-paar ette tulnud, viimati Laose piiril. Muidu polnud viirus meie kui väliskülaliste elu kuigivõrd mõjutanud. Me ei teadnud veel, et olin jõudnud nibin-nabin üle piiri käia vahetult enne tulijate laustestimist ja nende kahenädalasse karantiini panekut. Piiride sulgemine nii õhukindlalt, et kohalikudki ei saa üle, seisis alles ees.

Esialgu kandsin ametnike visiidi mõttes tillukese maakoha võõrapelguse arvele. Sìn Hồ on nurgatagune mägikolgas, kus välisturiste käib harva. Katkuajal pole ime, kui iga tulnuk näib nakkusohtlik. Samal õhtupoolikul oli kaks hotelli meile väitnud, et ruumi pole, kuigi üks neist oli nähtavalt tühi. Saame vihjest aru, võtame kolmanda, liigume hommikul edasi. Ent kohalike võimude agarus, mis ei lasknud meil pärast loojangut rahus hinge tõmmata, tundus häirivalt üle pingutatud.
Viiruseteema polnud ju Vietnamis enam uudis, vaid õhus jaanuari lõpust saati. Partei ja valitsus ei arvanud juba siis, et see on nohu või gripp. Veebruari algul, pärast suuri pühi, kuukalendri järgset aastavahetust, mille nimi on siin Tết, menetleti taudi juba täie rauaga. Põhjapiir Hiinaga keerati lukku, koolid suleti, nakkusjuhtumitega kohti isoleeriti ja pandi karantiini. Märtsiks oli kõigil olnud rohkem aega kriisiga harjuda kui tänaseks Eestis. Asi paistis kontrolli all olevat. Esimesel märtsil oli nakatunuid kuusteist, kuu jooksul kasvas see arv omajagu, Eesti ja muu Euroopaga võrreldes küll õige vaikselt, aga siiski, ja vastavalt keerati kruve rohkem kinni.




Takkajärgi tean, et Sìn Hồ koroonakomando ei reageerinud pabinal üle, vaid üritas eeskirju täita. Nõue lugeda üles paigad, kus võimalik viirusekandja käinud, kuulub ametlikku kontaktide jälitamise poliitikasse, mille eest Vietnami kriisihaldust üle ilma kiidetakse. Hanoi püüdis algusest peale leida kõigi nakatunute kõik kontaktid. Lääne kriitikud räägivad autoritaarsusest, kahtlevad meetodeis, otsivad kultuurispetsiifilisi põhjusi, ent Vietnami retsepti tõhususes ei paista keegi kahtlevat. Numbrid mõjuvad veenvalt ja erinevalt Hiina omadest ei kiputa neid vaidlustama. Pealegi eks luba paljud valitsused, ka meie oma endale kriisis küsitavaid meetodeid, kuigi märksa tagasihoidlikumate tulemustega.

Kui meie Vietnamis viibimise kestus ja üksikasjad delegatsioonile selgemaks said, küsis inimlikku tooni hoidev arst, mis keelt Eestis räägitakse, et meiega telefonitõlke abil vestelda. Kena žest, kuigi tõlkemootorite suutlikkus on meie pisikeele puhul piiratud. Ühe arusaadavama lausena jäi meelde küsimus, kas tunneme end Vietnamis turvaliselt. Jah, igatahes. Mitte vähem kui Euroopas. Vastus oli õige, lahkusime üksteisest viisakusi vahetades. Aga see polnud hädavale, tunne püsib. Nakkusohu osas paistab Vietnam endiselt suht turvaline. Selle loo kirjutamise ajal on nakatunuid saja miljoni elanikuga riigis veidi üle kolmesaja, surnuid pole.





Ka eriolukorra või piirangutega pole meil siin olulisi raskusi olnud. Pärast vestlust Sìn Hồ ametnikega, mis ongi jäänud ainsaks omataoliseks, liikusime edasi riigi tuntuimasse ja külastatuimasse mägilinna Sa Passe, kus paljud hotellid ja söögikohad olid kinni, aga paljud ka mitte. Jõudsime sisse elada, kui mõne päeva pärast koputas toauksele ette ja taha vabandav kõrgema astme hotellitöötaja: varahommikul tuleb lahkuda, linn minevat karantiini. Hotell viib meid koos teiste klientide, valdavalt ealisse riskigruppi kuuluvate austraallastega, tasuta Hanoisse.

Meie silmis polnud Vietnami suurima nakatunute arvu ja tugevaimate piirangutega metropol koht, kuhu märtsis kippuda. Liikusime omal käel edasi kirdesse, Ha Giangi provintsilinnakesse, jäime ankrusse ja veetsime seal aprillis kaks nädalat kestnud üleriigilise ühiskondliku distantseerumise kampaania, mis ametlikult ei sisaldanud kogu maa lukkupanekut. Tõepoolest, vormilt piirdus too kampaania üleskutsega sulgeda ebaolulised asutused-ärid ning püsida kodus, kui pole hädasti vaja liikuda. Otsest liikumiskeeldu polnud, sundi justkui ei rakendatud, kuid tänavad tühjenesid nähtavalt. Rahvas on kuulekas ja koostööaldis, võimuga naljalt plõksima ei tiku. Meie jaoks möödus kampaania tänu majutajate võrratule külalislahkusele meeldivalt, tüsistusteta. Toidupoed ja turud tegutsesid, seal sai vabalt käia.




Nüüd, mais on pea kõik riigisisesed piirangud lõppenud. Hanois, kuhu pidime viisat pikendama tulema, on kriisist õige vähe märke. Ametlikult on avatud usuasutused, koolid, raamatukogud, kinod, spordisaalid, üldse kõik kohad peale diskoteekide ja karaoke. Melu ja liiklus on tihedad nagu ikka. Maskid olid Vietnamis varemgi tavalised, suurt vahet ei paista. Kahel rattal liiklejail valdavalt on mask, jalakäijail mitte. Maskikandmist nõutakse üksikuis kohtades nagu suured supermarketid. Mõnes peenemas paigas nagu Lotte pilvelõhkuja selvepalee või Hồ Chí Minhi mausoleumi esine plats sisenejaid ka kraaditakse. Põhilistes kauplemiskohtades, väikeärides ja turgudel üldiselt ei nõuta ega kraadita. Meile lähimas Vinmarti poekeses on ruumi nii vähe ja rahvast nii palju, et sotsiaalsest distantsist ei mahu mõtlemagi. Sama turul, kus kitsais letivahedes laveerivad inimeste vahel rollerid. Siin-seal, näiteks sisserännuametis saab ja tuleb käsi desinfitseerida. Ent tänaval istuvad sajad inimesed vanaviisi tihedalt ja muretult, hügieenilise pidulikkuseta, joovad jääteed, kanget kohvi ja lahjat õlut ning söövad nuudleid ja täidetud bánh mì saiu. Ainult Lääne turiste on ebatavaliselt vähe. Piir on kinni.

Isiklikus plaanis vast suurim hetkeraskus, kui seda nii nimetada, seisneb teadmatuses. Mitte üldinimlikus, vaid spetsiifilises: me ei tea, millal või kuidas siit ära saab. Aga eks sunnismaisus valitse praegu kõikjal ja eks see lähe mööda nagu kõik siin ilmas.

Hiinas vangis istudes luuletas onu Hồ: üleüldine seadus on, et kõik muutub.


EE Kohvrisse kirjutatud lugu. Minu fotod.

Comments

Popular posts from this blog

Kui on Helme, näita ust

Isamaa, Breivik ja olematud natsid

Räägime siis, kurat, eesti keeles