Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses

Tõejärgsusest on palju räägitud, sõna on üldtuntud. Hästi on teada ka selle sõna hädad, neist on omajagu juttu olnud. Meenutaks lühidalt. Millegi tõele järgnevaks nimetamine eeldab, et see miski erineb tõest, on mittetõde. Näiteks tõejärgsest ajastust kõnelemine ütleb, et tõe ajastu on läbi, käes on valede aeg. Enne oli meil tõde, nüüd mitte, nüüd on see kuhugi kadunud. See jutt tundub tõekauge. Kas siis enne valetamist polnud? Oli. Kas nüüd on vale öelda, et lumi on valge? Ei ole. Korrutustabel kehtib. Mis tõejärgsusest me siin kõneleme?

Ent nähtus, mida see sõna kohmakalt tähistab, polegi järsk ja are juba toimunud pööre, vaid aeglane ja hajus, alles kestev protsess. Korrutustabeli osas on üksmeel veel üsna üldine, kuid paljudes keerulisemais küsimustes kipuvad üldtunnustatud tõe mõõdupuud ja nende autoriteet hajuma. Sellest jutt käibki. Võistlevaid või ka vastandlikke tõekspidamisi oleks nagu üha rohkem, kuid vähemaks paistab jäävat ühist pinda, mida enamik oleks valmis usaldama. Poliitilistes, ühiskondlikes ja eetilistes küsimustes konkureerib hulk ideoloogiaid, kes on ise enda tõe mõõdupuud ja ega tunnista teisi, väliseid kriteeriume, kui see neile ei parasjagu ei sobi. Ja kui pole ühismõõdet, siis ei saa ka otsustada, kes räägib tõtt, kes ajab udu. Kaovad tõe eelised udujutu ees, mis end samuti tõeks kuulutab – pole, mille põhjal vahet teha. Sestap oleks tõejärgsuse asemel kohasem rääkida udukudumisest. See sõna kirjeldaks justkui paremini sujuvat lahustumisprotsessi, kus varem valdavalt tunnustatud tõe kriteeriumid oma senisel kujul mitte ei kao, vaid pigem mattuvad tasapisi pooltõdede ja lausvalede uttu, hajuvad silmist.


 Jean-Michel Basquiat. Back of the Neck. 1983


Udukudumiseski pole midagi enneolematut: tõekspidamised ja uskumused on ikka konkureerinud, aastatuhandeid on ka valetatud, demagoogiat ja udu aetud. Udukudumisest kui ühest praegust aega määratlevast nähtusest on mõtet rääkida eelkõige seoses udukudumise enneolematu haarde ja mõjuga üleilmselt võrgustunud meediaruumis. Info pole veel kunagi nii hästi levinud, kuid see ei levi tõeväärtuse, vaid eelkõige löövuse, lihtsuse ja üldmõistetavuse alusel. Udu levib eriti hästi, sest seda on lihtne toota ja selle abil pääseb pildile kergema vaevaga, odavamalt ja tõhusamalt kui tõe väljaselgitamiseks, oma jutu kontrollimiseks ja väidete tõeläheduse taotlemiseks ressursse kulutades. Uus meediakeskkond, eelkõige jälgimisplatvormid ehk jälplad, kus toimib niinimetatud ühismeedia, mängib varasemaid hierarhiaid ümber moel, mis on udukudumise eduks nagu loodud.

See edu pole absoluutne, samuti nagu pole absoluutne seniste tõe kriteeriumite taandumine. Seniste mõõdupuude, ekspertide ja institutsioonide maine ja mõju võib tihenevas udus tasapisi kahaneda, kuid pole kaugeltki kadunud. Ajakirjandusel, kohtuvõimul ja eriti teadusel on ühiskonna silmis ikka veel üldtunnustatud tõe allikana märkimisväärsel määral autoriteeti, mida paljud endale ihkaksid. Eriti pakiline on see tung uusarhailiste jõudude, despotismilembeste populistide seas, kelle tõekspidamised ja sihid on valdavalt senistest tõe kriteeriumeist kaugel või neile lausa vastandlikud. Seetõttu rõhuvad need jõud eelkõige udukudumisele ja kipuvad poliitikavalla erakordselt tihedas konkurents sel alal ületama kõiki teisi. Ainuvõimule pürgivate populistide huvi pole mitte varasemate standarditega kohaneda või neid tunnustada, vaid kehtestada nende asemel omaenda autoriteet. Siit ka püüd ajakirjanduse, kohtuvõimu ja teaduse sõltumatust õõnestada, rünnata ja kontrollida.


 Basquiat


Teisalt ei saa ka öelda, et ajakirjandus oleks omalt poolt alati ja tingimata udukudumise vastu ning seisaks vankumatult näiteks teadusliku tõe eest. Mõnegi ajakirjaniku suhe teadusega kaldub meenutama pigem mõne poliitiku või äriideoloogi oma: pidada tõe normiks omaenda uskumusi ja vaateid, teadust aga tunnistada ainult neid toetavais piires. Endale sobimatuid andmeid, uurimusi ja teadlasi on kasulikum eitada või ignoreerida.

Udukudumise vormi, kus oma vaateid ja uskumusi serveeritakse eksitavalt teadusliku tõe pähe, on kohane nimetada teaduspesuks. Nähtust ühe end instituudiks nimetava mõjurühmituse näitel kirjeldanud Margus Ott nendib muuhulgas võimalust, et ajakirjandus osaleb teadlikult teaduspesus, kuigi end kvaliteetseks pidav ajakirjandus seda teha ei tohiks.  Jättes kõrvale teadlikkuse keeruka küsimuse, millest teaduspesu olemasolu ja tagajärjed otseselt ei sõltu: ajakirjanduse, sealhulgas end kvaliteetseks pidava ajakirjanduse panuses teaduspessu pole kahtlust.

Ehk tuntuimad näited leiame ökoloogiaaruteludest: kohalikus mastaabis tselluloositehase ja üleraie küsimustes, üleilmses mõõtkavas kliimasoojenemise ja selle tagajärgede küsimustes. Piirdudes siin viimasega: kuigi kliimasoojenemise inimtekkelisuse asjus on pea kõik erialateadlased ühel meelel, ei istu see tõdemus ja selle vältimatud järeldused paljudele ja paljud ei lase end teadlaste üksmeelest kõigutada.

Kliimaeitajate pseudoteaduslikest argumentidest vast levinuim on meil viide ühe tuntud akadeemiku kunagisele intervjuule, mille kurioosseid väited on omajagu kummutatud. Et intervjueerija kahetses seda usutlust mullu kui äpardunut, võib seda pidada juhuslikuks tööõnnetuseks. Sihipärase teaduspesuna tasub aga meenutada ühe Postimehe legendaarse spordilembese paremtoimetaja järjekindlat kliimaeituslikku tegevust,  millele samuti viidatakse veel kümme aastat hiljemgi. Kord juba kootud udu ei haju enam täielikult, vaid jääbki võrku hõljuma ja mõtteruumi mõjutama.


 Jean-Michel Basquiat, Defacement (The Death of Michael Stewart), 1983


Üks värskem näide muust vallast. Mai lõpus mõrvas Ühendriikide politsei Minneapolises kinnipidamise käigus mustanahalise kinnipeetava George Floydi. Mõrva ja sellele järgnenud protestilainet politseivägivalla ja rassismi vastu on laialt kajastatud ja arutatud ka meil. Selle arutelu käigus kirjutas Postimehe peatoimetaja asetäitja Marti Aavik juuni algul, et rahutusi olevat "kummaline" jälgida, kuna "uuringud näitavad, et USA politsei jõukasutus pole olemuslikult rassistlik" ja "üldiselt näitab raskete kuritegude arv Ühendriikides langustendentsi". Väheste üksikjuhtumite põhjal tehakse suuri üldistusi, leidis Aavik.

Vaatame lähemalt, takerdumata välja ütlemata eeldustesse, millel Aaviku mõttekäik püsib: et rahutused peaksid lähtuma statistikast; et üks ega ka mitu mõrva kui üksikjuhtumid ei pruugiks rahutusi põhjustada; et probleemiks on ainult tulirelvaga sooritatud mõrvad; et politseivägivalla vastu on mõtet protestida ainult siis, kui see on rassistlik; et rassistlikud mõrvad ei vääri tähelepanu, kui mitterassistlikke on rohkem jne. Need eeldused ning probleemi pisendamisele ja tühistamisele suunatud võtted võivad mitmes mõõtmes küsitavad paista, aga jätaks need vaidlustamata, et vaadelda Aaviku teksti taotlust esindada vaat et lõplikku, "igast küljest läbi vaieldud" teaduslikku tõde. Selle pretensiooni põhjendatust saab viidatud allikate põhjal hõlpsasti kontrollida.


 Jean-Michel Basquiat. La Hara. 1981.


"Kas on siis nii, et USAs tulistavad valgenahalised politseinikud eriti mustanahalisi ja nende ajend on rassistlik," küsib Aavik ja vastab kindlalt: ei ole. On see vastus ja Aaviku muud väited põhjendatud ja tõesed? Pigem mitte. Ja ammugi pole need sedalaadi teaduslik tõde, millena Aavik neid serveerib.

Alustades raskete kuritegude üldarvust: neile viitamine rahutuste kontekstis paneb kulmu kergitama, sest küsimus pole ju kuritegevuses üldiselt, vaid politseivägivallas, eelkõige mustanahaliste vastu suunatud vägivallas ja süsteemses rassismis. Põhjendatuse vaatevinklist on aga olulisem märgata, et raske kuritegevuse üldist vähenemistendentsi postuleerides piirdub Aavik viitega 2019. aasta esimese kuue kuu esialgsele statistikale. See näitab tõepoolest mõningast langust eelmise aasta sama perioodiga võrreldes, kuid nii üürikese ajavahemiku alusel ei saa kuidagi otsustada üldiste tendentside üle. See ei anna alust arvata, et "suured hoovused liiguvad siiski paremuse poole".

Kui võtta võrdluseks näiteks aastad 2013–2018, siis selle (tosin korda pikema) aja jooksul on vägivaldsete kuritegude arv Ühendriikides jõudnud langeda, tõusta ja taas langeda ning oli perioodi lõpuks veidi suurem kui selle algul.  Samal ajal muutus politsei poolt tapetud inimeste arv üsna vähe, püsides enam-vähem samal tasemel: tublisti üle tuhande aastas.  Kahe näitaja muutumine aastati pole sellises korrelatsioonis, mis laseks ühe põhjal teise muutumist ennustada.


 Jean-Michel Basquiat. Untitled (Sheriff). 1981.


Kaugemale minevikku vaadates pole väide raske kuritegevuse üldisest vähenemisest Ühendriikides vale: näiteks vähenes vägivaldsete kuritegude arv perioodil 1990–2018 ligi kaks korda. Aaviku loos on see tees aga sisuliselt põhjendamata, jäädes parimal juhul pooltõeks, mille puhul juhuslikest andmeist on tehtud suur üldistus.

Pooltõena mõjub ka jutt Kesk-Ameerika riikide paiknemisest politsei poolt tapetute edetabeli tipus nii absoluutarvult kui suhtelt elanike arvuga. Arengumaadega võrreldes on pilt tõesti selline, kuid Aavik jätab mainimata, et arenenud riikide seas on Ühendriigid mõlema näitajaga absoluutne tipp, ületades võrreldavaid ühiskondi kordades.

Aaviku põhiväide, mille järgi uuringud (mitmuses) näitavat, et USA politsei jõukasutus pole olemuslikult rassistlik, on aga midagi märksa vähemat kui pooltõde. Esiteks teeb Aavik sellegi üldistuse mitte mitme uurimuse põhjal, vaid toetudes üheleainsale uurimistööle, arvestamata kõiki muid asjassepuutuvaid uurimusi, vastuväiteid ja andmeid isegi samast väljaandest, kus viidatud uurimus ilmus. Ja teiseks, mis peamine: Aaviku üldistusi ei kinnita ka see üks uurimus.





Jutt on Ühendriikide Teaduste Akadeemia väljaandes PNAS  mullu ilmunud Marylandi ülikooli psühholoogi David J. Johnsoni ja tema kolleegide uurimusest "Politseinike andmed ja rassierinevused surmaga lõppenud tulistamisjuhtumeis, kus osales politsei". Nagu juba pealkiri ütleb, ei uuri too 2015. aasta andmeid analüüsinud töö politsei jõukasutust üleüldse; ei uuri kõiki juhtumeid, kus politseinikud eraisikuid tulistasid; ei uuri ka kõiki juhtumeid, kus politseinikud kellegi ükskõik mis moel tapsid. Uuriti ainult juhtumeid, kus politseinikud kellegi maha lasid. Niisiis ei toeta juba töö teemapüstitus Aaviku väidet politsei üldise jõukasutuse kohta ega ka tema loo pealkirjaks tõstetud küsimust "Keda politseinik tulistab?", rääkimata vastusest.

Kuivõrd Aaviku sõnavõtt puudutab Ühendriikides toimuvaid rahutusi, väärib märkimist, et rahutused vallandanud mõrval polnud tulistamisega üldse mingit pistmist: politseinik surus abitult maas lamaval George Floydil põlvega hinge kinni, kuni arreteeritu suri.


Jean-Michel Basquiat. Pyro. 1984.


Mida viidatud uurimistöö endale seatud piires tegelikult ütleb? Lühidalt kokku võttes seda, et kuigi politsei lasi vaadeldud aastal mustanahalisi eraisikuid maha ebaproportsionaalselt palju – üle kahe korra rohkem kui mustanahaliste osakaal rahvaarvus –, ei tuvastanud uurijad päästikule vajutanud tapjakordnike andmeid analüüsides, et just valged politseinikud oleksid tapnud teistest rohkem mustanahalisi ja latiinosid. Uurimus pakub sellele tulemusele mitut selgitust, oletades näiteks võimalust, et mustanahalised ja ladinaameerika päritolu politseinikud lasevad maha rohkem mustanahalisi ja latiinosid, sest tulistajad ja tapetud on pärit samast kogukonnast ning puutuvad rohkem kokku. Uurimistöö põhijäreldus on, et politsei isikkoosseisu rassilise mitmekesisuse suurendamine üksi tõenäoliselt ei ravi tulistamiste rassilist ebaproportsionaalsust.

Uurimus ei vaidlusta seda proportsiooni ega väida midagi tulistamiste ajendite ega rassismi kohta, rõhutades eraldi, et rassierinevusi [racial disparities] ei tohiks samastada rassiliste eelarvamustega [racial bias]. Aaviku jutt rassistlike ajendite ja "olemusliku rassismi" puudumisest on tema omalooming.


Jean-Michel Basquiat. Hollywood Africans. 1983. (detail)


Oma justkui teaduspõhiseile väiteile lisab Aavik näilist usaldusväärsust, mainides viidatud uurimistöö läbivaieldust, ent jätab oma väiteid konstrueerides vastuväited sisuliselt arvestamata. Üks samas ajakirjas avaldatud vastus ütleb, et töö teesid pole matemaatiliselt põhjendatud ja tulemused ei anna uurijaile alust järeldada seda, mida uurimistöö väidab.  Teine vastaja kritiseerib andmete tõlgendamist, öeldes, et politsei poolt tapetud relvastamata noormehed, kes pole enesetapjad, on kolmteist korda tõenäolisemalt mustanahalised kui valgenahalised.  Uurimistöö autorid osalt nõustuvad kriitikaga, osalt mitte.

Lühidalt: andmed politseivägivalla, tulistamiste ja tapmiste, politseinike ja ohvrite kohta pole põhjalikud ega täielikud ja nende tõlgendamise üle käivad vaidlused. Jutuks olnud uurimus tegeleb kindlalt piiritletud teemaga ning ei käsitle ega lahenda rahutuste taustal olevaid üldisi politseivägivalla ja süsteemse rassismi probleeme.

Neis asjus pole mingit kliimateemaga võrreldavat konsensust säärases rassismi eitavas suunas, millest räägib Aavik. Seevastu valitseb üldine üksmeel selles, et Ühendriikide politsei on arenenud riikide vägivaldseim ja ebaproportsionaalselt suur osa sealse politseivägivalla ohvreist on mustanahalised. Aavik küll möönab andmete puudulikkust ja mainib, et uurimusi on erinevaid, kuid esitab sellest hoolimata kindlas kõneviisis põhjalikult vigaseid, alusetuid ja ekslikke väiteid teaduslike tõdedena sellest, kuidas "asjalood on".


 Jean-Michel Basquiat. Boy and Dog in a Johnnypump. 1982.


Ilmselt ei tasu ka teaduspesu vallas ühe üksikjuhtumi põhjal kõikehõlmavaid üldistusi teha, ent samuti ei maksa unustada, et maailm koosnebki üksikjuhtumeist ehk tõsiasjust, nii et iga tõsiasi on oma olulisusest olenemata omaette võetuna üksikjuhtum. Kõik üksikjuhtumid pole võrdse kaaluga. Kui pseudoteaduslikku udu kootakse meediahierarhia tipust, suurima päevalehe peatoimetaja asetäitja toolilt, heidab see ajakirjanduspildile ja arvamusruumile märksa süngemat ja sügavamat varju kui mõne raadiodiskori ignorantne loba või väikeväljaande peatoimetaja võimetus eristada kirjandusauhinna ümbernimetamist Ku Klux Klani lintšimistest. Sarnast varju kui tollesama suurima päevalehe üha ahenev ideoloogiline fookus või ühe selle eelmise peatoimetaja kõhutundest tuletatud faktiväited. Sarnast varju kui eelmainitud teaduspesuinstituudi esindaja istutamine rahvusringhäälingu nõukokku.

Epp Annus on Ühendriikide käesolevate rahutuste siinse kajastusega seoses rääkinud mõtleva ajakirjanduse kriisist. Kui ajakirjandus ei astu udukudumisele vastu, vaid võtab selle omaks kõrgeimal, juhtival tasemel, mis hakkab määrama ajakirjanduse palet tervikuna, siis kerkib suurem küsimus ajakirjanduse püsimajäämisest ajakirjandusena – institutsioonina, mis teenib avalikkuse huvi saada tõest, ausat ja igakülgset teavet.

Ajakirjandusjärgsuse küsimus.


 Jean-Michel Basquiat. Glenn. 1984

Sirpi kirjutatud lugu. Siinsed illustratsioonid: Jean-Michel Basquiat. Värvilisi originaale näeb piltidel klikkides.

Comments

  1. Vastasin teie udukudumisele ja teaduspesule Sirbi kommentaariumis. Soovitan sealsete viidetega tutvuda.

    ReplyDelete

Post a comment

Popular posts from this blog

Kui on Helme, näita ust

Isamaa, Breivik ja olematud natsid

Räägime siis, kurat, eesti keeles